Juba mõnda aega on mul isu midagi pikemalt pajatada eetika ja majanduse seostest, kuid eilne paber-Postimees jõudis minust selles ettevõtmises ette ja paigutas kõrvuti, mõlemale poole lehe kesklambreist 4 majandusprofessori loo olemasoleva majandussüsteemi reanimeerimise silmnähtavast vajadusest ja oletatavatest võimalustest ning Deivid Vseviovi marksismist ajendatud arvamuse praeguse kriisi lootusetusest, sest praeguses kriisis olevad ühiskonnad on kaotanud püsimiseks oma väärtuselise vundamendi ja heitlus käib eeskätt kultuuris ja siis alles majanduses. Mul ei tulnud muidugi mõttesegi nii radikaalse mustvalgega teema kallale minna, kuid eks Postimehe lahendus ole ju päris iseloomulik praeguse aja põhiviisile asju ajada dialektiliselt eklektilise ajupesu vormis. Mis puutub auväärt majandusprofessoritesse, siis mu meelest jäävad nad visiooni mõttes tublisti alla kunagisele 4 imemehele, kes panustasid samuti õige keerulises olukorras isemajandavale Eestile. Imemeesteks praegune nelik paraku siiski ei pääse, sest nad ei teata suurt muud, kui Eesti on viimasel ajal muidu heas süsteemis täitsa valesti elanud ning õige elu sõltub kõvasti maailmamajanduse käekäigust ja mõneti vajadusest ka meil endil tubli olla, nt riigieelarve tasakaalu, majandus ümber struktureerida, tõsta pensioniiga, meelitada siia tagasi investeeringud. Nii või teisiti näikse professorid panustama rohkem tähtede seisu ja nähtamatute käte aliansile kui meie ühiskonna kindlalt olemasolevale potentsiaalile. Samas jätab ajalooprofessor teisel pool klambreid õige napilt lootusi majandusprofessorite ideede täitumiseks ja selle läbi õnne õuele saamiseks ja panustab suurelt väärtustele, õigemini nende puudumisele. Selle väärtuste asjaga seoses häirib mind jätkuvalt (alates siis riigi ja haridusminiteeriumi väärtus programmi edendamisest eelmisel aastal) väärtustest rääkijate üldsõnalisus või napp konkreetsus. Väärtuste olulisuse juurte tuleksime veelkord tagasi, kuid hämmastab ikkagi väga hambutus väärtusvalikute tegemisel. Meie riigi moodsa ideoloogia nurgakiviks kuulumine Euroopasse ning Euroopal on olemas hulk väärtusdokumente, mille üheks eesmärgiks ongi konsolideerida vaimselt Euroopat ja kogu läänemaailma. Minemata siinkohal samuti seda teemat ulatuslikumalt avama, tahaks viidata veelkord vaid Euroopa Liidu põhiõiguste harta algusele: (Euroopa) Liit teadvustab oma vaimset ja moraalset pärandit ning rajaneb inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel. Kui see paistab mõttetult triviaalne olema või meil hoopis mingid teised väärtused tähtsad olema, siis on muidugi põhiküsimuseks tõe mitteväärtustamine. Siit omakorda pole kuigi keeruline taastõdeda maailmaasjade aegajalist kordumist ja tasuks taas lugeda Tammsaare “Tõde ja õigust”, mis tegelikult kõige muu kõrval üksjagu ka eesti kriisi peegliks. Nii et ei tasu kogu meie jõuvarudega tegelda väärtusotsinguga, vaid väga palju enam tasuks panustada euroopalike väärtuste edendamisega meile südamelähedasel moel.
Ja nüüd paar sõna selle kohta, miks seda lugu üldse mirjutama asusin. Mulle on viimasel meeldinud ühiskondliku eksistentsi õiguslikku, majanduslikke ja moraalset regulatsiooni võrrelda 3 muinasjutuvennaga, kus moraal on see lollike Ivan vms väikse vend, kes meenub positiivses võtmes peamiselt siis, kuid vanemad vennad oma tegemistega pigisse sattunud. Niisiis väidan suurema keerutamiseta, et eetika on ka majanduslikult väga tõhus inimeste ühiskondliku toimimise vahend. Mida monoliitsem on ühiskond eetikas, seda vähem vajab ta kalleid paragrahve ja seekleid. Veelgi enam, kui paragrahvide ja seeklite vägi on raugemas, siis sõltub just moraalist see, kas konkreetne ühiskond identifitseerib end tervikuna või on selle asemele jäänud grupp inimesi. Nii et mistahes investeering (nii mitterahaline kui rahaline) moraali ei tööta üksnes konkreetses kvantitatiivses raamistikus (aeg, kogus, numbritest suunatud käitumine), vaid hoopis laiemas, võimalik ehk isegi universaalses sotsiaalses ruumis.

Ja kõige kõpuks on selle nädalaga saanud ilmseks, et Eestigi seekordne kriis on oma faasidega ning lõppeva nädalaga on liigutud äratundmise faasist vastupanu faasi. Loodan väga, et see faas ei kujune liiga kurnavaks ning teatud aja pärast oleme taas eneskindlama sotsiaalse eksistentsi perioodis, mis lisaks psühholoogilisele toele suudab taastoota eetikat ja selle väärtusi, mis omakorda on konkreetse üshikonna peamiseks tsemendiks. Vaid igaks juhuks tasuks märkida, et kõik eespool öeldu kehtib vaid demokraatial, isikuvabadusel ja mõõdukal sotsiaalsel kontrollil põhinevate ühiskondade kohta. Kui ühiskond talitleb tugeva sotsiaalse ja bioloogilise surve alusel ja tingimustes, siis on kõik teisiti nii väärtuste, eetika kui inimese eluga üldse.