Me ei tea päris täpselt, kuidas üksik ja äsja haiglast koju toodud, kuid siiski kehvapoolses tervislikus seisundis Tallinna vanaproua Noora siit ilmast lahkus. Küllap ehk ei peagi me seda teadma, kuid toimunut tunnistanud märgid räägivad paraku kõigest muust, kui inimese lahkumisest kooskõlas inimväärikusega. Samuti ilmnes, et mitut masti teenuseosutajad ei leidnud eneste või oma valdkonna kolleegide tegevuses midagi probleemset. Nii tulebki kokku, et väga täpselt reglementeeritud ning raha ja lepingu poolt reguleeritud teenused ühes nende osutajatega ei pea kuigi oluliseks enam terviklikku inimest oma eksistentsi erinevate tahkudega, vaid hoopis seda, et vastav sotsiaalne tegevus vastavalt eeskirjadele tehtud saaks või tegemata jäetaks. Noora surm on väga kõnekas lugu sellest, kuidas üks eetikavaene sotsiaalne mall loob inimestele olukordi, mis jahmatavad paljusid juba üksnes oma juhtumisega, kuid vastutus toimunu eest õnnestub lahustada sotsiaalsesse abrakadabrasse.