Just enne jaani anti Riigikogule tema ajutrusti, Eesti Arengufondi, poolt üle suht lühike Valge paber, mis kaardistab ja ennustab üldjoontes Eesti ühiskonna majanduslikku käekäiku järsult muutnud oludes, mida on hakatud kärmelt kutsuma globaalseks finants- ja majanduskriisiks. Sellesse dokumenti kätketud vaade pretendeerib õige ühemõtteliselt olema üsna vaba poliitilistest ideoloogiatest ning üritab seeläbi esitada nö objektiivset ja pigem teaduslikku vaadet Eesti käekäigule selles uues situatsioonis. Niisugust hoiakut väljendab silmapaistvalt arusaam, et Eesti kriis on selgesti sisemise paratamatuse päritoluga, mida ümbruskonnas toimunud muutused mitte niivõrd ei põhjustanud kui forsseerisid. See tõdemus erineb kardinaalselt meie domineerivate poliitiliste ringkondade arusaamast Eesti kohta kui ülimast edunäitest, mis võimalikuks saanud eeskätt nende nende targa juhtimise tulemusena. Samas on selge, et selline vabaksvõtmine omab ikkagi suhtelist iseloomu ning nii mõnedki fundamentaalsed ühiskonna korraldamise tingimused (omandi ja kapitali ülimuslikkus näiteks) on jätkuvalt konstantidena paigas, mis omakorda on ju teada tuntud ideoloogiagenereerijad. Niisamuti pärinevad dokumendis pakutavad lahendused päris suures koguses senisest märksa tugevama riikliku tsentralismi ideoloogiast ja selektiivsusest status quo’ga ümberkäimisel. Eks omamoodi ideoloogilist kallutatust demonstreerib ka dokumendi ristimine valgeks paberiks, sest valged paberid on algselt käibele tulnud poliitiliste asjade ajamiseks Suurbritannias ning viimasel ajal ka Euroopa Liidus. Ju peab seegi valge paber kasvõi formaadigi mõttes viitama meie kuulumisele läänemaailma, mis on ju suuresti ka ideoloogilisel kokkukuuluvusel põhinevb kooslus.
Dokument algab kohe karmi diagnoosiga, et “olukord Eesti majanduses on kriitiline ja võib veelgi halvenenda”. Meedikute ringkondades näiteks tähendab patsiendi kriitiline olukord viimase piirini tõsist olukorda, kus halvenemine tähendab juba elust lahkumise arvestatavat võimalikkust ka kõige tõhusamate olemasolevate meetmete rakendamisel . Ei ole üldsegi kindel, et Valge paberi autorid ikka sedavõrd karmi sotsiaalset seisundit silmas pidasid, kui kriitilisuse diagnoos Eesti olukorrale anti. Seda mõttelõnga jätkates jääb muidugi mõneti tumedaks, mida autorid üldsegi täpsemalt kriisiks peavad, kuid oletan, et kriitiline tähendabki nende jaoks üsna avaralt kriisis olemist, mis omakorda on diferentseeritav nii sügavuse kui arengusuuna järgi erinevatesse faasidesse. Kui jätta kõrvale kriisiga seonduv tugevasti negatiivne ja alarmeeriv hoiak, mis suuresti lähtub paratamatust vajadusest tega status quo’ga lõpparve, siis tuleb vältimatult tunnistada, et vähemasti varjatult ei ole paberi koostajad rahul Eestis valitud arenguteega, mis vaid mõnekümne aastase tormamisega on kogu meie ettevõtmise kriisi toimetanud. Küllap seegi tõdemus vajab poliitilist looritust ja ideologiseerimist, sest ehedal kujul ületaks see ilmselt meie ühiskonna vaimse seedimisvõime.
Selge see, et majandus on üks tõsisemaid eksistentsiaalseid mänge, mida inimühiskonnad mängivad ning seda iseloomustab lisaks rahapõhisele kvantitatiivsele formaadile ka süvenev mitmevõistlus igasuguste majanduskoosluste vahel ning kaotus selles mängus võib kaasa tuua kaotaja sotsiaalse eksistentsi kao vähemasti mängus osaletud moel. Siit edasi ei ole kuigi raske näha, et käimasolev kriis on globaalsemas võtmes oluline väljakutse intensiivseks sotsiaalseks olelusvõitluseks ja kohastumiseks. Ja sellises olukorras testitakse korralikult ka erinevaid ideoloogilisi hierarhiaid ning riikliku ja rahvusliku protektsionismi mõju kasv on selle praeguse testimise tõsiasjaks. Samas näikse jätkuvalt püsima lootus raha ja kapitali universaalsete formaatide püsimisele ning ühiskondade karmi füüsilise korrigeerimise välditavusele. Sellest arusaamast on kantud ka Valge paberi õnnevalem praeguse Eesti jaoks:
Kriisist väljumine ja kasv = Majanduse struktuuri muutuste toetamine (investeeringuteks uue kapitali saamine ja inimkapitali arendamine) + Majanduskriisi mõjude leevendamine (ettevõtete ekspordivõime kiire kasvatamine ja tööjõu võimestamine ja hõive hoidmine)
Eks sedasorti valemidki kanna isegi mitmekordset ideoloogilist pitserit, nii näiteks tuleb oma eluaastatest lähtuvalt tahtmatult meelde nõukogude aeg, kus sedalaadi matemaatikat ikka praktiseeriti, nt kommunism =nõukogude võim + kogu maa elektrifitseerimine. Teiseks põhineb seekord valem suuresti kapitalil, õigemini selle paremal kättesaadavusel, mis tegelikult ikkagi tähendab ühiskonna võitlusvõime tõstmist turufundamentalismi tingimustes. Kapital on üks vahva sotsiaalne konstrukt ses mõttes, et see kujutab küll salvestatud sotsiaalset energiat, kuid käib paratamatult õige valikuliselt ümber üksikute ühiskonna liikmetega ning põlistab seeläbi õige selgesti vastandumisel põhinevaid sotsiaalseid disaine, mis pea paratamatult toodavad pidevalt võitjaid ja kaotajaid. Selline sotsiaalne masinavärk evib muidugi erinevaid tagajärgi ühiskondade sees ja nende vahel, kuid sisemaine oluline inimseste massiivne töötuks tegemine ja seejärel inimese pigem bioloogilisel leidlikkusel põhinev ühiskonna ümberstuktureerimine on kindlasti kogu selle ühiskonna kui terviku lakmustestiks, mille tagajärjed ei pruugi hästi ennustatavad olla ning teiselt poolt mõjutavad need tagajärjed ometi ka ühiskondade (riikide) vahelist olelusvõitlust.
Ja lõpuks üllatab muidugi dokumendi enda saba, kus juttu heast kriisist, mida ei tohi raisku lasta minna? See pealkirjaline üleskutse on tekstis küll avamata jäänud, kuid kindlasti sisaldab juba sellise formuleeringu võimaldaminegi dokumendi autorite emotsionaalsust ja tagasitõmbumist objektiivsete oraaklite positsioonidelt. Loodetavasti on sealstetel jutumärkidel hea vägi tõrjuda mõtteid kellegi küünilisusest, kuid minevikust õppimist ja põhjuslikku arenguloo mälushoidmist ei tohiks need märgid ometi häirida.