Viimasel ajal on Postimees tõsiselt ette võtnud meie meditsiinis toimuva ning avaldab järjepannu lugusid arstide tegevusest, millel õige küsitav moraalne väärtus. Tartu lastearstide ebaõnnestunud köha ravi, Tallinna kirurgi väga mitmeti mõistetav mitteametlik patsiendilt raha küsimine ja perearstide dividendid ning muugi rahakasutuse otstarbekus on teemad, mis on üldsusele esitatud mõtlemiseks ja hindamiseks. Ja arutelu ongi nendele teemadele järgnenud nii üliemotsianaalses kommnetaariumis kui lehte jõudnud vastulausetena. Õige üldise kokkuvõttena paistab senistest aruteludest välja see, et kõikides nendes lugudes on kõvasti tegemist meditsiinieetikaga ning meedikuid kipuvad kaitsma samuti meedikud. Viimase asjaolu kohta on justkui kaks põhilist mõistmise võimalust — meedikute ringkaitse ning asjatundmatutele kättesaamatu meditsiinis toimuva erilisus. Paraku on mõlemad meditsiinieetika seisukohalt õige probleemsed. Ringkaitse halbdusega on asjad suht selged, kuid probleemne on kindlasti ka teine võimalus, sest sel puhul on selgesti ohus patsiendi autonoomia ja sellest lähtuv adekvaatse informeerimise põhimõte, mis nõnda tähtis moodsas meditsiinieetikas.
¤ Tartu lastearstide lugu olla jõudnud otsapidi kohtusse, mis näitab selgesti arsti-patsiendi (sel juhul tema vanema(te)) suhete läbikukkumist suhtlemise pinnal. Teiseks on Tartus ravimise täiesti selgeks tulemuseks patsiendi tervise märkimisväärse halvenemine, seega õhus mittekahjustamise põhimõtte ignoreerimine arstide poolt, mis taunitud selgesti juba Hippokratese vandest alates. Loomulikult ei kohaldu mittekahjustamise põhimõte teps mitte kõikidele halva tulemusega ravimise juhtudele, sest muidu ei pääseks ükski arst lausa paratamatust ebaeetlisuse koormast, mis kasvab eriti suureks nö suure invasiivsusega ja raskete haiguste vadlkondades. Otsustav tegur tegevusele kahjustamise pitseri omistamisel on arsti tegevuse vastavus tolle hetke nö kunsti reeglitele (lege artis), st arstiteaduse poolt tunnustatud diagnoosimise ja ravimise viisidele. Et poisi ravimisel on osalenud mitmed arstid, siis ühelt poolt justkui peaks vähenema arstliku vea võimalus, sest mitu pead on ikka mitu pead. Teiselt poolt vea olemasolul võimendub ka selle suurus võides teinekord mõjutada kogu meditsiinisüsteemi korraldust. Ei võtaks siinkohal arutada ja veel vähem otsustada arstliku tegevuse vastavust kunsti reeglitele, kuigi meie vastavad instantsid on tegelikult tuvastanud arstide tegevuse vastavuse kunsti reeglitele. Mind üllatas ebameeldivalt pigem arstide jõuline, aga ka vastuoluline vastulause oma tegevuse õigustamiseks, iseäranis see, et isegi tagantjärgi tarkadena teeksid nad nii sellel kui teistel taolistel juhtudel kõike täpselt samamoodi ning patsiendi ema halvustamist on vastulausest selgesti tunda. Mu meelest vajaks küll nii meedikutele kui tegelikult ka üldsusele selgitamist, kuidas see on nõnda, et toimides igati “kvaliteetselt ja vastavuses kaasaja arstiteaduse nõuetega” sünnib patsiendi tervisliku seisundi halvenemine, mida teised arstid olid võimelised kõrvaldama aastakümneid kasutusel olnud juba klassikalisteks saanud vahenditega. Kõige tavapärasem seletus taolisele võimalusele, et ravimitel ilmnevad täiesti ettenägematud kõrvaltoimed, mida ei ole siiani on ülimalt harva kogetud. Teiseks tuleb mõlemast loost kokku, et patsiendi raskesti lahenevad terviseprobleemid algasid juba tema esimestest elukuudest, mis peaks ettevaatlikuks tegema iga arsti, rääkimata juba kogenud arstidest. Ei pruugi haiguses olla süüdi olla patsient ja veel vähem arst, kuid arsti ülesanne on sellest hoolimata seista patsiendi hea käekäigu ja tema tervise eest ning just seda üllast põhimõtet ei paista selles loos arstide kaitsekõned teenivat.
¤ Teiseks üritati mitmel korral positsioone võtta patsientide poolse arstidele maksmise ja arstide poolse raha küsimise asjus. Ühel või teisel kujul on see teema ikka ja taas üleval olnud, kuid siiani suurema eduta. Mäletan, et aegajalt on ikka seda teemat ka sotsioloogiliste küsitlustega üritatud selgitada ja tulemused on olnud õige erinevad — mõnikord probleemitud, kuid sagedamini siiski ikka mõneti probleemi olemasolu tunnistavad. Hiljutine justiitsministeeriumi uurimus diagnoosis selgesti probleemi olemasolu, mille kohaselt 14% küsitletuist märkis raha küsimist arstide poolt. Täpsed protsendid ei olegi teada selle kohta, kui paljud patsiendid ise arstidele ümbrikke pakuvad. Arvestades nii harjumusi kui soovi kujunenud olukorras ettenähtust paremat positsiooni saada, mis iseenda eksistentsi puutuvais asjus iseäranis ahvatlev, on see üsna kindlasti üle 14 %. Niisiis ei paista probleem mitteametlikest tasudest arsti ja patsiendi vahel olema väga massiline, kuid ikkagi selgesti olemas. Kuidas asjad peaksid olema?
* Eesti arstieetika koodeks: Arst ei tohi oma ravitöö eest saada muid materiaalseid hüvesid peale palga või kokkulepitud tasu.
* Võlaõigusseaduse § 761. Tasu maksmise kohustus. Tervishoiuteenuse osutamise eest tuleb maksta kehtestatud, kokkulepitud või tavalist tasu, sellise tasu puudumisel aga mõistlikku tasu. Patsiendilt võib tasu nõuda niivõrd, kuivõrd tervishoiuteenuse osutamise kulusid ei kata ravikindlustus või muu isik.
Ehk tabab ses küsimus kasvõi osaliselt märki minu enda ülikooliaegse poliitökonoomia õppejõu siiani mällu sööbinud tõdemus, et Stalin öelnud kunagi, et arstidele ei peakski nõukogude maal ametile vastavat tasu maksma, vaid las nad teenivad endale ise sissetuleku. Kui nii, siis karm vunts oskas lisaks väga konfliktsele piiride tõmbamisele ka inimeste peades väga riukalikke rajajooni vedada.
¤ Kolmandaks on päris suureks teemaks paisunud veel raha teema, nimelt perearstide tegevuse rahastamine ning iseäranis mõnede arstide praktiseeritud makse optimeeriv ja põhimõttena õige küsitav kasutamata jäänud pearaha dividendideks konverteerimine. Kosta on nii seda toetavaid kui taunivaid arvamusi, kuid küsimuste küsimus on ikkagi see, et kas arstlik tegevus on majanduslikult regulatsioonilt sama, mis vorstimüük, kus lisaks kliendi rahuolule iseloomustab teenindaja või kaupmehe headust ja osavust ka tema poolt teenitud kasum? Või on tegemist siiski õige erilise ja suure tähtsusega valdkonnaga, kus selle ala professionaalid on ühiskonna poolt sedavõrd kindlustatud, et ei pea ega oma kiusatustki süsteemi seest poolt tundes ja seal erilises staatuses olles hakata seda ära kasutama enda elujärje parandamiseks. Kindlasti on ühiskondlike oludena suured teened kaupmehe malli meditsiini ilmumises nii valdkonna järjest süveneval kommertsialiseerumisel kui seadusemeeste saavutuses keerata arsti-patsiendi suhe täisverd teenuseks. Küllap tuleb nüüd maitsta selle manöövri vilju ja kurta, et arsti, va sindrid, on ülemäära majandusmeesteks hakanud. Mida külvatakse, seda tuleb tavaliselt ka lõigata. Rahal on ju mitmeid funktsioone, kuid meditsiini puhul näikse kõik soovivat, et rahal oleks õige möödukas käitumist motiveeriv funktsioon, et see ei viiks arstidel mõistust hakata peamiselt vaid raha kutset järgima. On täiesti selge, et kasumlikkusel põhinevad meditsiiniasutused on veidrus, mis paneb proovile mitmed igihaljad ja kaasaegsedki meditsiinieetikapõhimõtted. Samuti on perearsti dividendide aktsepteerimine ohtlik pretsedent suurtele meditsiiniinstitutsionidele ja süsteemidele, mis võimaldab neilgi hakata järgima sama praktikat ja kasumlikkust pidama oma eksistentsi põhitingimuseks. Või siiski, ehk ongi käes juba aeg tunnistada tavalise vereringe lõplikku allajäämist raharingele ja selle ringlemise füsioloogiale?