Päris suure innu, aga ka pideva nõutusega on promotud meie filmirahva järjekordset produkti, “Püha Tõnu kiusamist”. Nüüd, kus oma silm on olnud kuningas, tuleb tunnistada sellegi filmi kuulumist nende arvukate eesti geniaalsete filmide hulka, mille suurust mõistavad vaid nende loojad. Kunst on ses mõttes üks omapärane valdkond, kus subjektiivsus ja laiem sotsiaalne tunnustus nii tihedasti omavahel seotud. Antud filmi korral torkab silma nii innukas originaalitsemine, mis paraku märksa veenvamal kujul on realiseeritud juba teiste meistrite töödes, Tarkovski Stalkerit vististi paistab sealt eriti rohkelt. Aeg-ajalt on selline tunne, et lavastajal on olnud tunne, et talle ongi antud võimalus teha üks oma elus üks, kuhu ta soovib siis kõik mängu panna, mis tal üldse varuks on ja filmi reaalseks produktiks kujuneb eklektiline rahutus peategelase elu mõtte teemal. Saab veelkord kinnitust, et teema on väga nõudlik nii elus kui kunstis, mida ei ole kuigi kuigi raske väljakuulutatult viljeleda, kuid samas väga raske vaatajat oma sõnumis venda, eriti meie õige hellitatud individualsimi ajastul. Kunsti võiks lahterdada kaheks omavahel läbipõimunud valdkonnaks — sõnumiliseks ja assotsiatiivseks ning selle jaotuse põhjal on filmi tugev vastuolu sisse kirjutatud, sest välja on kuulutatud see võimsa sõnumina (elu mõtte otsing ja selle tulemus), kuid on faktiliselt väga domineerivalt assotsiatiivne, mis toob ekraanile pilte üleminekuühiskonna kasvuraskuste tuntumatest teemadest.
Üksjagu häiris ka filmi suur visuaalne agressiivsus oma pidevate peale tulevate suurte plaanide ning must-valge värvilahendusega, mis kogu keerukale elu mõtte teemale pakkuski pealetükkivaid ja lihtsustavaid mustvalgeid lahendusi. Loojad on justkui pidanud vaatajaid visuaalseteks kurtideks (sic!), kellele tuleb ekraaniga vastu vahtimist virutada. Seesama on niipalju korratud popmuusikas, kus publikut peetakse audiopimedateks ning materdatakse neid armutulot detsibellidega. Selline meeleline totaalsus tapab sageli teema, saati siis veel elu mõtte oma.
Kas midagi positiivset ka filmist külge jäi? Eks mõned põnevad võtted ikka, kõigepealt ehk läbiv Tõnu valge rüü, aga nt ka geoloogi ja veinipudeli dialoog.