Sel nädalal on kirjutava pressi tähelepanu suuresti köitnud kurb lugu ühe oma tsunfti inimese poja raskest haigusest ning probleemidest selle taagaga toimetulekul. Meil on varemgi juhtunud, et ajakirjanikud on oma lähisugulaste lood meediasse toonud. Küllap on seda tehtud ikka nii probleemidele osutamisest loodetava sotsiaalse kasu kui ka enda valu välja elamiseks enda arvates õigeimal viisil. Meditsiiniliste juhtumitega on tavapäraselt ikka nõnda, et neis kiputakse eristama meditsiinilisi (kas meedikud on tegutsenud lege artis, st kunstireeglite kohaselt) ja mittemeditsiinilisi aspekte (kas järgitud on (meditsiini)eetika jt hea sotsiaalse eksistentsi põhimõtteid). Eks teeb see juhuanalüüsi muidugi täpsemaks, kuid samas kipub ka meditsiini kitsendama vaid antud olukorras õigete eeskirjade täitmisele. Minu meelest kuulub meditsiini hulka ka meditsiinieetika, mistõttu meedikute ebaeetiline käitumine kuulub ikka samuti meditsiiniliste vigade hulka. Selle nädala loos on õige kehvasti ja puudulikult edasi antud juhtunu arstiteaduslikke aspekte, kuigi olemasolevastki on näha, et tegemist oli nii keeruka kui raske kuluga haigusjuhtumiga. Seevastu on meedikute teatud teod, ütlused ja hoiakud pälvinud kirjutatajate märksa põhjalikumat emotsioonide rohket tähelepanu, mille kokkuvõtteks on ülimalt rasked süüdistused meedikute aadressil.
Et loo meditsiiniline taust on ajalehtede kaudu õige ähmaselt edasi antud, ainsateks kindlaks faktideks näikse olevat pahaloomulise kasvaja olemasolu, glükokortikoidhormoonide suurtes doosides kasutamine ning patsiendi pidevalt halvenenud terviseseisund, siis saabki põhiliselt arutleda vaid pressis kirjeldatud meedikute hoiakute üle. Ja ses mõttes näikse asjad päris selged olema. Raske, kui mitte võimatu, on arvata, et ajakirjanikud on toimunu suures ulatuses välja mõelnud, seetõttu kirjeldatust kumab kaugele, et mõnede meedikute jaoks ei ole heategemine ja kaastunne oluliste meditsiinieetika põhimõtetena ometi tähtsust omanud. Ilmselt väärib hoolikamat vaagimist ka mittekahjustamise põhimõtte järgimine selles loos, kuid selleks on tõepoolest vaja rohkem teada toimunu nö meditsiinilistest faktidest.
Millisesse laiemasse konteksti tuleks lugu asetada? Olgu vaid mõned aspektid sellest siinkohal toodud:
¤ Arstiteadusel ja sellest lähtuval praktikal on suur vägi, kuid ometi on neilgi piirid olemas. Kuigi neid piire pidevalt nihutatakse haiguste üle täielikuma kontrolli suunas, tuleb elus siiski küllalt ette ka olukordi, et meditsiin ei ole võimeline inimese olukorda parandama ning teinekord ei kasutatavad vahendid ei üksikisikuile ega ka ühiskondadele eriti hästi vastuvõetavad, mida kajastavad elutestamendid, eutanaasiad ja õigused/võimalused ravist loobuda.
¤ Olen üha enam veendunud selles, et nii nagu poliitika on ühiskonna peegliks, on seda ka meditsiin. See tähendab, et meditsiin ja selles toimuv realiseerib oma moel ja võimalustega ühiskonnas toimuvat ning selle põhilisi väärtusi. Demokraatlikud riigid on järjest enam meditsiinis panustanud patsiendi autonoomiale ja seda realiseerivale informeeritud nõusolekule, mistõttu arstidest on moodsal ajal saanud ka nende ühiskondade igapäevase demokraatia meistrid ning inimväärikuse austamine realiseerub paljudel juhtudel just patsiendi kohtlemise ja autonoomiast lugupidamise kaudu. Need mõlemad nõuavad meedikutest nii aega, teadmist ja oskusi, aga ka soostumist ja tahet. Tugeval individualismil, haiguse üksnes bioloogilisel käsitlusel ja lepingulisel rahal põhinevas meditsiinis võib paraku meedikute ind haiguse taga inimest märgata oluliselt kahaneda ning ei olegi imestada, et mõnedel valget kitlit kandvatel inimestel ei mahu enam professionaalsete prioriteetide hulka patsiendi isiklik käekäik.
¤ Samuti tuleb taaskord meenutada, et meditsiin on meil seadustega kuulutatud lepinguliseks teenuse osutamiseks ühes kõige sellest tulenevaga. Lepingulisus on tegelikus elus õige varjatud ja osapooltele jätkuvalt õige raskesti hoomatav. Samuti on paljud meditsiini institutsioonid oma olemasoluga üsna või täiesti monopoolses seisundis, mis pakub neile majanduslikus mõttes õige turvalist eksistentsi ja olude kontrollimist. Meditsiin on sellise malli mõju järjest sotsiaalsem ning funktsionaalsem, milles meedikudki vaid rolli täitjad ning see rollgi on järjest enam formaliseeritud raha ja ajaga, mis arvestab suuresti meditsiinitehnilisi tegevusi ja mitte inimväärikust ja isikuautonoomia austamist. Sellesse olukorda passib teinekord õige kenasti ka parempoolsed individualistlikud, et ka hea ja kaastunne võiks olla ostu-müügi objektiks ning kõik kokku olemegi olukorras, kus haigemaja võib muutuda vabrikuks, kus kõigepealt ja eelkõige remonditakse inimesi. Olen tõesti seda meelt, et meditsiini ei tuleks võtta kitsalt pelgalt inimese remontimisena, vaid märksa avaramalt, millesse kuulub püüd ja soov inimest mõista ning aidata teda parimal võimalikul viisil.