…. on ta ise nooruslikult kõhklemas, kuidas olla ja mismoodi tegutseda. Jah, eks nii aastate ja ajaloo kui tänase päeva endaga on teinekord ikka keeruline toime tulla. Ülikooli eksistents sõltub lisaks oma inimestele väga suurel määral ka sotsiaalsetest oludest ning nende virvarr on oma jälje jätnud Tartu ülikoolile. Tema algust märgivad tavapäraselt ja ometi mõneti veidralt kolm aastaarvu, 1632, 1802 ja 1919, mida ikka jõudumööda tähistatakse, kuigi tõesti, esimene on neist kõige olulisem ning teine praegusel ajal Venemaa kohalolu tõttu kõige ebaolulisem, kuigi praegu nii ihaldatava rahvusvahelise tuntuse alusel oli 19. sajand kindlasti kõige tulemuslikum periood ülikooli ajaloos. Ja siis on hiljuti olnud veel õige vastuoluline Tartu Riiklik Ülikool, mis on konkreetselt ülikoolis töötavate inimeste ja kasutuses olevate hoonete kaudu ikka veel õige mõjukas. Nii et kõik kokku on väliselt Tartus ülikool olnud õige mitut moodi ja erinevate nimede all, kuid oma eksistentsiga on ta kindlasti olnud selle jõeäärse asula ja seda ümbritsevate sootsiumite üheks kõige olulisemaks mõjutajaks.

Ülikool on alati ja igal pool tähendanud teadmist. Nagu kõik koolid, nii tegelevad ka ülikoolid vaimuvalguse jagamisega, kuid lisaks sellele nõnda ürgsele ülesandele kuulub ülikooli rollide hulka vaimuvalguse enda loomine. Kui teistes koolides põhineb tegevus suuresti usul jagatava õigsusesse ja õpetaja vähevaieldaval autoriteedil, siis ülikoolide autoriteet põhineb nendes pakutava veenvusel. Siin ei saa läbi üksnes ametisse pandud tegelaste ametist tulenevate õigustega reaalsust kuulutada, vaid akadeemilised kodanikud peaksid olema valmis oma tõde igas olukorras ka kaitsma. Seda ei saa teha kaugeltki mitte igasugusel moel, vaid ikka neis formaatides, mida tõe suhtes usaldusväärsemateks peetakse. Kui ülikoolid oma tuhat või pisut enam aastat tagasi siin-seal Euroopas tekkisid, siis ei võinud nad ise ega nende asutajad kuidagi arvata, kuivõrd kestvaks ja edukaks kujuneb see teadmise formaat. Eks aegade jooksul on üht ja teist ülikoolide tegemistes tulnud sättida, kuid ikka on seal püsinud nii täitsa uue teadmise tekitamine kui selle külvamine ning sageli seda veel mõlemat korraga.
Ülikoole on sageli peetud konservatiivseteks ning seeläbi väärtuslikumate väärtuste sõelujateks. Kuigi praegusel ajal näeme, et ülikoolid ei soovi ning ega neil enam ka ei lasta kuidagi enam sellises staatilises rollis püsida, on nad sotsiaalse tunnetuse formaadina jätkuvalt õige monopoolses seisus ning küllap senised saavutused inimkonna teenimisel on seda seisu tugevasti tsementeerinud. Niisamuti on ka Tartu ülikooliga, et ajalugu kindlustab väärikust, kuid olevik testib üha kiiremates tempodes tema kohanemisvõimet. Mõni ime siis, et lähiajaloos on mõnigi kord väärikus nurka surutud kohanemissunni poolt.

Usutavasti on Eestis vähe neid, kes kahtlevad Tartu Ülikooli ikoonilises tähenduses ja rollis meie ühiskonna jaoks. Tartu Ülikooli sambad on meie rahvuse jaoks umbes seesama, mis Tallinna siluett või laulukaar, Saaremaa tuulikud, Kõpu tuletorn või Vargamäe väljad. Paljude arvates on Eesti vaimne keskpunkt just kuskil ülikooli peahoone sammaste ja aula vahel. Seesama, nii palju rakendatud absoluutse ja suhtelise eristus, pakub selleski teemas mõndagi produktiivset. On täitsa selge, et Tartu ülikool ei ole ikoon selles mastaabis, kus Oxford või Harvard, st absoluutses kaalukategoorias, mille puhul üksnes nimi ja senine käekõik räägivad kõigile juba ise enda eest. Kuigi praegune ülikool rassib tugevasti, et kuuluda maailma esimese pooletuhande ülikooli hulka, ei tule see kergelt ning sageli kostub sellega seoses soove, et pangem kõik, mis Eestis kõrghariduses on, ühele kaardile, siis ehk jõuame püsida seal globaalse edetabeli esimese 500 seas. Ülikool ei paista mõnikord rahul olema oma ikoonilise staatusega üksnes Eesti ühiskonnas, aga ta ei peaks seda ka kuidagi ka salgama. Eks suurt ambitsiooni püütakse iseäranis moodsal ajal kõrgelt ja eraldivõetuna tunnustada, kuid pigem on see just püha märgilisus, mis tegelikult märgib rahvusülikooli väärikust, tähendust ja panust sellele maale, kus ta ise füüsiliselt asub. Ei see tähenda kuidagi eelkäijate ärakasutamist oma hetke-eesmärkide realiseerimiseks, see on pigem moraalne kohustus alustatud parimal võimalikul viisil jätkata. Eesti enda vaimse jätkusuutlikkuse tagamine on see Vargamäe, kus Tartu Ülikool asub ning kust ei ole võimalik tal kuidagi lahkuda. Tema võimalus on oma tegevusega Vargamäedki tuntumaks teha, kuid ühelgi juhul mitte Vargamäed omapead jätta. Absoluutse/suhtelise dilemma antud küsimuses saab vast pareminigi selgeks eituse abil, mille kohaselt küllap saab maailm ilma Tartu Ülikoolita hakkama jagades ümber pisut rolle ja kompetentse, kuid Eesti jaoks oleks kaotus ülimalt tõsine, millel väga tugev eksistentsiaalne rakurss sees. Millegipärast kisub täna mõte ka neile kohalikele, kellele Tartu ülikool on väga tähtis, kuid ometi mõneti ka kitsaks jäänd. Mõnedele märgib see ülikooli kitsarinnalisust, intriigi vms, mulle pigem mõõdab see pigem vastupidi ülikooli vaimset avatust ja demokraatlikkust. Esimesena meenub kaasaegsetest ses kontekstis Madis Kõiv, kes ise nö füüsilise isikuna saab mõne päeva pärast 80 aastat vanaks. Ta on olnud ülikooli sees ametlikult ja veelgi enam mitteametlikult, tema aateks on olnud ühendada eesti asi tõejanu ja vaimse vabadusega, milleks mitteametlikult ülikoolis olemine näikse tema ouhul isegi olulisem või tagajärjekam olema. Nii Kõiv kui teisedki temasarnased kuuluvad kindlalt elava ülikooli juurde ning sidestavad akadeemilist maailma selle ümber olevaga.

Olen ise Tartu Ülikooliga rohkem tuttav juba viimased 30 aastat, kuid ometi ei söanda väita, et täitsa tuttav. Selle kolme aastakümne ülikooli arenguid on peajoontena märkinud vaimu ulatuslik detsentraliseerumine ja võimu jätkuv konsolideerumine, ülikooli muutmine elevandiluust tornist ettevõtteks või ettevõtete grupiks ning logistiline punnseis, mida osaliselt on suutnud leevendada moodsad kommunikatsioonitehnoloogiad. Usun millegipärast, et neid arengujooni on põhiliselt tinginud kohanemisvajadus ning soovin, et ülikoolil oleks pidevalt kiirustades mõelda rohkem oma tähendusele nende jaoks, kelle jaoks ollakse tõesti tähtis.Oh, kui hea, et ta on olemas ning olgu ta kiidetud, see meie Tartu Ülikool!