Leelo Tungal on luuletanud 1987. aastal:

***
Kes lõi eetika —
kas tugevad oma nõrkusehetkel
või nõrgad omatugevuse momendil?
Vaadata sügavale
enese sisse
ja sügisöö tähtede poole,
tabada kõiges
seda vere,
seda valguse tuikamist,
seda inimeseusklikkust:
ükski ei sure teise eest,
ükski ei ela teise eest.
Teed oskavad üksteisest üle minna
haiget tegemata.

Oli tõesti suureks üllatuseks, et poetess kirjutas nii küpselt 22 aastat tagasi, kui õhk ja ruum oli täis vabaduse iha ja ootust ning oldi parasjagu revolutsiooni tegemas, mille puhul sageli möllab stiihiana rahvasse kogunenud energia ning mõtisklusteks tavaliselt pole aega. Sellele järgneski tormiline vabaduse aeg, mille puhul lisaks riigile nõuti ja saadi igale riigi alamalegi ülimat vabadust. Nüüd on seda hakatud mõneti resigneerununa hakatud pidama uue ühiskonna tegemise kasvuraskusteks ning ühiskond nõuabki üha rohkem oma ning seda seni õnneks peamiselt üksnes alamate anarhilise vaba tormlemise arvelt.
Usun küll, et luulemeister pidanuks eetika looja järele küsides pakkuma ka kolmanda variandi, et tugevad tegid seda tugevushetkel, sest see näikse küsimusele taolisel moel esitatuna kõige sobivam vastus olema. Aga vägagi päri olen temaga, et eetika mahutagu inimese(d) maailma sedamoodi, et see kellelegi tõsisemat kannatust kaasa ei tooks.