Käisin mõni päev tagasi tudengite korraldatud abordi temaatikat puudutaval üritusel. Üritus kukkus igati hästi välja, abordi põhilised tervanurgad said käsitletud ning huvilistega arutelu pärist ürituse ametlikku lõppu katkestas Vana Anatoomikumi perenaise soov lõpuks ometi koju pääseda.
Eks domineerima jäi seegi kord Eestis enam-vähem seadustatud arusaam abordi lubatavusest, kuid mind üllatas kõige enam vanas rotundis valitsema jäänud meie noore naiseliidi suhtumine rasedusse kui millegisse vaevaderohkesse, edukat eluteed rikkuvasse, 9 kuud kestvasse katsumusse. Ei hakkaks siin isegi arutlema, mida selline mõtteviis tähendab rahva taastootmise ja elujõu aspektist. Selle asemel arendaks õige pisut üht vana teemat, et kas rasedus saab ka haigus olla. Tavaarusaam on meditsiinis olnud, et normaalne rasedus ei ole kuidagi haigus, vaid üks loomulik ja isegi vajalik olukord naise elus. Nüüdseks on järjest enam teaduslikke tõendeid raseduse koormavuse kohta ning järjest enam sekkuvad nii meedikud kui psühholoogid raseduse loomulikku kulgu, et erinevaid kehalisi ja vaimseid katsumusi mahendada. Kui nüüd lisada veel sugude võrdsuse sotsiaalsest pretensioonist lähtuv raseduse erakordse koormuse tõdemus, siis ei pruugita enam kuigi kaugel olla arusaamast, et rasedus on pigem üks omamoodi haigus ning abortki saanud haigust ära hoidva meetmena veel ühe toetava argumendi.