Eile pidi Bruno Mölder eetikakeskuses inglise keeles rääkima, mis on analüütiline filosoofia ja mida see pole. Küllap ta rääkiski, kuid mul õnnestus ettevõtmisele kaasa elada tema vastava eestikeelse artikli käsikirja vahendusel. Jah, Brunol ei paista hetkel see küsimus olema milleski muus, kui aegajalt professionaali hinges kerkivas kahtluses, mis asi see ikkagi on, milles professionaal ollakse. Kuigi sellisel moel panduna näikse probleem olema põhiliselt psühholoogilist laadi, ei pruugi ta, st Bruno, veel välja rabelda päris ja puhtalt isikliku arvamuse juurde, sest tal on ka psühholoogias diplom ja ja hulk selle ala meistrite jutte küllalt hästi teada. Bruno kõhklus ei paista olema sedavõrd suur, et kui ei suudeta määratleda ala, siis kaotab ka selle ala professionaaliks olemine oma tähenduse. Aga kahtlus peab filosoofil aegajalt peal käima, teisiti oleks asjad tema filosoofilise professionaalsusega õige kahtlased. On veel olemas ka näiliselt mõistuslik, kuid tagapõhjas ikkagi pigem mittemõistuslik võimalus, et Bruno vastutab varsti ilmuva analüütilise filosoofia kogumiku eest ning sinna on vaja midagi kirjutada. Ja kindla peale minek oleks kogu analüütilise filosooofia kui organiseerunud valdkonna või stiili kergeks žongleerimiseks ette võtta. Esimese hoo ja senise inimesetundmise pealt justkui ei suudaks seda temast uskuda, kuid tõsine kimbatus võib teha ka uskumatuid asju kõigiga, ilma ühegi erandita.
Filosoofia määratlemine on eesti filosoofias olnud üks õige armastatud tegevus. Selles mitte ülemäära paljus, mida meie filosoofid on kirja pannud, leiab päris sageli ühel või teisel moel küsimist, mis filosoofia õigupoolest on või ei ole. Meenuvad kohe Indrek Reilandi vastav artikkel või üks raamat, mille pealkiri küsis eesti filsoofia määratlemise järele. Miks see nõnda on? Kas tegemist on (üle)küpsuse või vastupidi, pigem ebaküpsuse tunnusega. Kaldun siiski viimast võimalust õigeks pidama.
Millest siis Bruno oma loos kirjutab? Ta on otsinud sinna valdkonna tuntud, kuid siiski avangardist tahapoole jäävate tegelaste defineerivaid arvamusi, rakendanud vaadeldavale filosoofia suundumusele metafüüsika õige universaalse triaadi vorm-sisu-talitlus ja üritanud määratlusi analüüsida selle skeemi abil (teinud analüütilist filosoofiat).
Tagantjärgi targana võib praegu juba päris kindlalt tõdeda, et mõnede poolt analüütiliseks filosooofiaks peetav keelest, tähendusest ja briti meelelaadist eriliselt innustunud vaimne liikumine on liikunud poole sajandi jooksul mööda õige tüüpilist arengujoont mööda, kus suurest üksiküritusest saab mood, järjepidevus ja ainuvõimalikkus, mida pärast vallutavat enesekindlust pääseb purema kahtlus, millele omakorda järgneb resignatsioonina piiride avardumine, vaimse selgroo murdumine ja uute kangelaste otsing (ja loodetavasti ilmumine). Analüütiliseks peetav filosoofia oli üleolev metafüüsika ja eetika suhtes ning küllap oli sellel ülbusel tubli roll analüütilise filosoofia küllalt järsul laskumisel filosoofia ajalukku.
Analüütilise filosoofia loo moraal on muidugi kaugele paista, st filosoofia on oma arengus taas ühe verstaposti võtnud ning kinnitust sai selle vana projekti jätkuv tugevus ja elitaarsus.