Mõni nädal tagasi avaldas Postimees päris pika Valdur Mikita loo eestluse olemusest ja tulevikuväljavaadetest, mille pealkirjas oli just eesti mees lehma selga pandud. Pole kahtlust, et Mikita on vägagi sõnaosav kirjamees, kuid selles loos isegi nii osav, et loo sõnum (loodetavasti lool pidi ikka sõnum olema) hakkab lugemise edenedes järjest enam tahaplaanile jääma. Artikli üldine tonaalsus oli harjumuspärase eestlaslikkusega kurtev: küll toimub meiega midagi liiga järsku või valida on üksnes viletsate variantide vahel.  See “paikse talupoja kultuur”, mis meil olla pikalt stabiilne olnud ja olemust sisustanud, on nüüd lõpuks omati otsad andnud ja ruumi teinud vaimsele vaakumile, milles hõljuvad sihitult globaalse massikultuuri üksikud fragmendid. Sellisest asjade seisust ei saagi ju midagi muud välja tulla, kui mõttetu karglemine ja peatine kadumine. Küllap mitmel pool pruugitud meditiinilise sõnavara eestluse olukorra kirjeldamisel räägib sedasama, et autori arvates on meie rahval ja kultuuril haigus kallal ning keegi kuskilt kõrvalt peaks seda ravitsema. Mitmel pool lööb välja ka see eestlastele nii omane erilisuse iha, kuid selles loos on erilisus esitatud enamasti mingis masohhismi kastmes, millest on kogu rahvuse eksistentsi üritusele pigem kahju kui kasu. Mu meelest sobib selleski loos toodud asjaolude ühiseks nimetajaks pigem  ümbritsevate oludega kohanemise vajadus kui mingite ekstravagantsete vaimsete tegelaskujude otsimine meie seest.