Ükskord ammu, sajandeid enne Kristuse ilmumist, pandi mõnes lõunamaa kohal alus hippokraatilisele meditsiinile, mille tuumaks on ühelt poolt ratsionaalne suhtumine haigusesse kui selle ilma pea et loomulikku (vastandina üleloomulikule) kaaslasse ning teisepoolt püüd koondada arstid monoliitseks professiooniks. See ei olnud teps mitte nõnda igas Kreeka piirkonnas ning arusaamad meditsiinist ja selles toimuvast olid neis pigem õige erinevad. Igat sotsiaalset liikumist iseloomustab sünd, hiilgeaeg ja taandumine ning hippokraatilisel meditsiinilgi ei ole sellest dünaamikast pääsu, sest näeme üha enam märke selle taandumisest ühiskonna peavooludest kuskile vaiksemasse vette. Moodne tõenduspõhine meditsiin panustab haiguse mõistmisel järkuvalt parimale olemasolevale mõistuslikule kogemusele, kuid arstkonna mõju meditsiinisüsteemi üldisele korraldamisele näitab selgelt nõrgenemise märke. Arstide rolli on tervishoiu juhtimise vallas järjest kindlamini üle võtnud mänedžerid, kes näevad arstimist teenusena, mida kaubana saab hästi suunata raha olemasolu või puudumise abil. Ja seda vaateviisi toetavad innustunult rahast lummatud ühiskonna poliitilised juhid ja järjest enam kohtab ka samas lummuses olevad ühiskonnaliikmed.
Kindlasti ei ole Eesti selles meditsiini arengumustris mingi eriline kant, sest mänedzeride kätes olevat tervishoidu ei saa kuidagi vaadata eraldi muust ühiskonna korraldusest ning varem või hiljem on teaduslik ravitsemine ikkagi muutunud ühest väga erilisest inimtegevuse valdkonnast turul pakutavaks mitteesemestunud kaupade ehk teenustega õiendamiseks. Eestis tehti kriitilise tähtsusega liigutused selles vallas umbes 10 aastat tagasi, kui ühiskonna juriidilisteks käsulaudadeks said tervishoiuteenuste osutamise seadus ning võlaõigusseaduse 41. peatükk. Seega võiks arstide praegust streiki pigem vaadelda meile pigem õnnetu madisepäeva lahingu analoogina, mille tulemusena kaotab arstkond hippokraatilise meditsiini rüütelkonnana lõplikult (või vähemasti väga pikaks ajaks) oma võimu ja juhtiva rolli ning peab ulatusliku killustumise survel kohanema ühiskonnas hoopiski talle harjumatu teenusevahendaja positsiooniga. On muidugi võimalik, et madisepäev on arstkonnal juba mõni aeg tagasi juhtunud ja käesolev streik on nii ohe toimunu pärast kui ka juba väiksema seltskonna katse turul märkimisväärselt oma positsioone parandada. Reformipartei vanad ja praegused liidrid ning küllap ka nende mänedžeridest mängukaaslased ründavad arste ja nende ettevõtmist õige suurte jõududega ega põlga selles tegevuses ära ka mitut masti otsejoones halvustavaid pisteid nii konkreetsete isikute ning arstkonna suhtes laiemalt. Teised parteid vaatavad toimuvat pealt ja otsustavad lõpuks võimuparteid pigem toetada, sest kangekaelsed arstid võivad küll poliitmängus lühiaegset kasu tuua (ja ka tublimad tohterdajad olla), kuid halvasti alluvaid tegelasi ei soovi nemadki, kui kunagi peaks neile võim naeratama. Samas on arstimine sedavõrd keeruline ning ka vajalik tegevus, et ilma arstideta ei ükski ühiskond hakkama, sestap ei ole võimalik võimumeestel neid kohe ka nelja tuule poole lendu lasta. Et meditsiinist on juba saanud teenuste turg, siis võiks lasta ju manedžeridel tervishoiutöötajatest tervishoiuteenuse vahendajate oskused ära osta? Aga ei raatsi ju kuidagi selleks rohkem raha kulutada, mistõttu ongi kümmekond aastat proovitud mitut masti trikitamisega (sh sotsiaalse võimatuse, raskete aegade, traditsiooniliste hippokraatilise meditsiini eetiliste argumentide rakendamise jms) turul ka korda hoida ning ennast ühe välismaalasigi oma efektiivusega hämmastanud süsteemi juurutamisega tunnustada. Nüüdseks on aga teenusevahendajateks tehtud meedikute kannatus katkenud, sest järjest uued märgid näitasid peamiselt probleemide süvenemist olemasolevas süsteemis ning süsteemis olevate meedikute pidevalt kasvavat panust probleemide pehmendamisel, ilma et nende sotsiaalne positsioon selles olukorras kuidagi paraneks.
Poliitikud räägivad, et arstide väljaastumisel ei ole selget fookust, mistõttu on see neile üks õige arusaamatu sotsiaalne ettevõtmine. Isegi kui see ei ole üksnes poliitvõitlusest tingitud mõlemapoolne taktikaline käik, on selles ikkagi oma tõetera, mis viitab probleemide mitmekesisusele tänapäevases tervishoius ja soovile näha meditsiini ühtse tervikuna. Arstid tahavad oma streigiga tõesti lahendada nii neid isiklikumalt puudutavat sissetulekute ja töökoormuse probleemi kui ka markeerida kogu tervishoiukorralduse tundlikumaid kitsaskohti, aga kõik kokku on nende soov ometi tugevdada oma professiooni mõju ühiskonnas, et nendega senisest märksa enam arvestataks, mis omakorda lõppkokkuvõttes parandaks ühiskonna tervishoiusüsteemi seisundit. Et streikivad arstid ei ole kuigi selgelt defineerinud tingimusi, mis nad tööle tagasi viiks, siis saavad need kindlasti õige kõnekalt väljendama suhete hetkeseisu arstkonna ja tervishoiukorraldajate vahel ühiskonnas. Kas toimuv on ka väljakutseks olemasolevale meditsiinieetikale? Jah, kindlasti, sest üht-teist olulist saab ju soovi korral traditsioonilisest hippokraatilisest meditsiinieetikast ka teenuste osutamisse pookida, kuid teenust ei ole täiel määral kuidagi võimalik sisustada abil, kaasaelamisel, halastusel ning professionaalsel autonoomial põhinevate väärtustega.