Lugesin Phyllis McKay Illari, Federica Russo ja Jon Williamsoni hiljutist manifesti põhjuslikkuse tähtsusest teadustes ja selle ulatuslikust represseerimisest viimase saja aasta jooksul ning taban end mõttelt, et läinud sajand on olnud sarnaselt mitmete varasematega üks suur sotsiaalse tasalülitamise sajand. USA psühholoogias ilmus 1920. aastatel välja radikaalne biheiviorism, millel õnnestus aastakümneteks teaduses represseerida teadvus, sajandi keskpaigas pääses Nõukogude Liidus maksvusele doktriin, mille kohaselt geneetika ja küberneetika ei kuulu teaduste hulka ning statistiliselt usaldusväärsel korrelatsioonil õnnestus aastakümneks kõrvale tõrjuda olemuslik seos sündmuste ja asjade vahel. Nüüd siis üritatakse neid kõiki rehabiliteerida, aga kuigi lihtsalt see paraku ei toimu. Jah, ning ega muudeski eluvaldkondades ei põlatud ära selget vastandamist ning võimu abil teise pitsitamist nii palju, kui asee vähegi võimalik oli. Meenutage elektrikitarri saabumist kuuekümnendatel, mille järel paar aastakümmet tundus, et peale selle, trummikomplekti ning ohtrate detsibellide rohkem pille ega muusikat enam ilma vaja polegi.

Niisamuti püütakse jätkuvalt lihtsamaks muuta pikka aega kujunenud sotsiaalset geoloogiat ning kaotada sealt varasemalt lausa otsustava tähtsusega perekonna ja rahvuse kihte. Nende asemele pakutakse innukalt suhet ja gruppi, mis teevad üksikisikut muidugi varasemast vabamaks, kuid võtab sotsiaalsest keskkonnast struktuurset tugevust. Ja uue toetajad vaatavad senist olukorda ning selle pooldajaid ikka endisel must-valgel viisil, st saaks nad oma vanameelsuses kõige täiega ajaloo kolikambrisse juhatada ning vabaduse ja üldise õnne nimel võib isegi nende vabadust üksjagu koomale võtta. Ei ole sugugi veendunud, et sotsiaalne lihtsustamine on imerohi ühiskonna erinevate hädade kõrvaldamiseks.