Võtsin üleüleeile ette jalutuskäigu üle Toomemäe, et ka oma silmaga näha, mis anatoomikumist nüüdseks saanud on. Tõtt öelda anatoomikum mulle miskit erilist muljet ei jätnud. Oli teine tõesti kenasti kollakat karva ning alumise korruse akendelt vaatasid ootusrikkalt vastu küllap tähtsate meeste pildid ajaloost. Nii et kest on hoonel tõesti kenasti valmis saanud ning küllap suudab ülikool sinna ka tegusad vaimsed kooslused tegutsema saada. Eks vanadest aegadest preparaadid nii tervete kui haigete inimkehade osadest leiavad taas oma kodu esimese korruse paremas tiivas ja rotundi legendaarses ringauditooriumis hakatakse edaspidigi aegajalt meedikute ajaloost õhkama panevaid kokkusaamisi korraldama. Ja ülejäänud tiibadele asuvad ilmsesti meditsiiniga vähem ning sotsiaalvaldkonnaga enam seotud tegutsejad. Viimane on vägagi tõenäone, sest kõrval olevas vanas sünnitusmajas on nüüd end kenasti sisse seadnud tubli osa ülikooli sotsiaalteaduskonnast. Vana sünnitusmajagi on näeb nüüd välja uue ja kenana, kus tegutsemad ühiskonna asju mõtestavad õpetlased ning nendelt õpetust saavad tudengid. Lähed vaid mõne sammu veel edasi ja oled meie kõrgeima kohtu ukse taga ja sealt veel edasi on vanast haavakliinikust saanud üks kogu piirkonna neljast kortermajast.
Kui keerasin Kristjan Jaagu juures otsa ringi ning hakkasin vanasse keemiahoonesse filosoofide juurde minekuks inglisilla poole liikuma, tabasin end mõttelt ja äratundmiselt, et midagi on siin kandis nüüd hoopis teisiti kui varem. Kohe täitsa teisiti ja uut moodi. Jah, kõigepealt oli seal mu varasemate mälupiltidega võrreldes märksa rohkem valgust, ruumi ja läbipaistvust. See võib muidugi ka aastaajast olla tingitud, sest puudelt on lehed läinud ning novembri keskpaiga ennelõunane valgus jõudis takistusteta kõikjale. Aga hoolimata sellest tundus, et vanad puud on saanud juuksuril käia ning oma välimust parandada. Vanad hooned olid ju kõik paigal, kuid nende uued peremehed ja parandatud väljanägemised ühes paremini hoolitsetud pargiga andsidki kokku ühe teise Toomemäe sellega võrreldes, mida olin aastakümneid tundnud. Alguses ehmusin pisut mulle tuttava Toomemäe kadumisest, kuid kogusin end kiiresti mõistmises, et kõik on tegelikult hästi ning toimunu heas mõttes ülikooli arengu tagajärg. Ülikooli uus keskpunkt kipub vägisi Maarjamõisa väljale ning see mõjutab linlaste liikumise marsruute ja temposid.
Mõnende tartlaste arvates pesitseb Tartu vaim Toomel. Kui nii, siis on ta loodetavasti rahul seal viimastel aastatel toimunuga ning saab oma vahetust ümbrusest innustust kogu linna juhtimiseks võimalikest kõige õigemas suunas.