Viimastel nädalatel on Eesti avalikkuses toimunud midagi sellist, mida pole siin kandis aastaid nähtud. Nimelt tundis üks päris tubli osa eestlastest, et midagi on nende ühiskonnaga niivõrd viltu, et seda ei ole võimalik enam rahulikult pealt vaadata ja endas kanda.  Energilisemad kirjutasid manifeste, nende mõttekaaslased tulid tänavatel ja internetis kindlal ajal kindlale kohale oma rahulolematust väljendama. Eemalt vaadates ei olnud ühiskonnas ju midagi väga erilist või vapustavat juhtunud, kuid järsku hakkasid mõned igapäevased asjad paistma osadele meist hirmuäratavate ja ohtlikena. Alguses oli mure, et ka puhtaimast puhtam ning parimaist parim poliitiline jõud osutus ikkagi tavaliseks erakonnaks, kus teatud eesmärgid õigustavad ka abinõusid nende saavutamiseks. Et partei ja prokurörid ei suutnud toimunut vastuvõetaval viisil lahendada, siis pööras riigi jõuetus aga muretsejate mure veelgi suuremaks ning neile sai küllalt järsku selgeks, et riigimasina mõned osad on hakanud päris valesti käima ja ohustavad seeläbi kogu ühiskonda. Demokraatia pidavat olema meil järsku kuhugile kadunud, võimul olev seltskond olla selle väga osavalt endale kaaperdanud ja ära peitnud. Poliitikud on olnud salakavalad ja nüüd said nende tegelikud kavatsused järsku muretsejatele täiesti selgeks. Nende soov oli näitejatelt eemaldada kohe maskid ning lõpetada see komejant või siis vähemalt selle käimasolev vaatus.

Tunnistan otsesõnu, et ei kuulu nende hulka, kes sooviksid poliitteatris käimasoleva etenduse peatamist. Olen päris veendunud, et selle hind on palju soolasem, kui olemasoleva stsenaariumiga etenduse jätkamine.  Nii kohalikud kui parlamendivalimised ei ole enam väga kaugel, kus küsitakse meie käest otsesõnu, keda soovite enda valitsejateks. Siis on ongi just õige aeg mõelda võimalike alternatiivide üle ning teha otsuseid nii maailmavaadete, lubaduste, seniste tegemiste ja isikliku sarmi alusel. Sestap tuleb meie uue demokraatia kultiveerijaid tunnustada selle eest, et avalikkuses ei domineeri meie riigi juhtimise asjus unisevõitu mõmin, vaid enamus rahvast on ärkvele saadud ning loodetavasti on nende mõistus ja mälu valikute tegemise ajal heas ühiskonda edendavas koostöös. Olen millegipärast õige veendunud, et presidendi hiljutine koosolek oli osalejatele ja kogu ühiskonnale tugeva sedatiivse toimega, aga loodetavasti siiski mitte päris hüpnootilise mõjuga.