September toob tuppa nii tarkuse kui võimu huvilised. Seekordne suvi on pigem harilik olnud, suuremate mölludeta siinses looduses ja poliitmaastikel. Mõne päeva eest läbis riigikogu esimesel katsel uue riigipea valimise protseduuri ning kuu ja mõne päeva pärast meie teise naispresidendi presidentuur algab. Küllap saab selles oma suure kogemuse pealt hea stardi ja saab põnev jälgida olema, kas tal õnnestub nähtavalt meie poliitmaastikku paremaks kujundada. Uue poliitpõlvkonna stiilis on rohkem egot ja kambapatriotismi, mis raskendab parlamendis ja sealt edasi valitsemises mõistlike kokkulepete saavutamist ja realiseerimist, aga presidendivalimised olid ses suhtes tubliks erandiks. Mõned küll kurtsid, et tegelikku konkurentsi polnudki, aga tehislikest ja pseudokonkurssidest ei ole samuti enamasti suuremat kasu.  Pikka aega enam-vähem paigal püsivad parteide reitingud ennustavad kohalikus poliitteatris järgmisel aastal suuri muutusi, mis teeb praegusi võimukandjaid ärevaks ning teisi kärsituks. Erienvate leeride poliitikud ei ole seetõttu stabiilses konditsioonis, mis omakorda ei soosi sujuvust riigi ja ühiskonna juhtimisel. See võib niigi keerulistes sisemistes ja välistes oludes väikest riiki samuti väristama hakata. Riikidevahelistes suhetes ei ole järske suuri muutusi toimumas, jätkub see USA presidendi globaalne teistmoodi asjaajamine, mis õnneks ei ole nakatanud teisi riikide juhte ja juhtkondi. Samas küpsetab sõda Ukrainas järjekindlalt nii otse võitlevaid kui teisi riike ja rahvaid ning praegu ei paista küll tüli lahenemise märke. Vägisi kipub jääma mulje, et sõja mistahes tulemus mõjutab pikaks ajaks seoseid ja suhteid rahvaste ja riikide vahel ning võtab maailmaajaloos sisse koha millegi teistsuguse saabumise tähistajana või isegi esilekutsujana? Eks kõikide nende ja muude suuremate asjade ajamine toimub enamsti ikka kabinettides, saalides, lossides ja paleedes, loodetavasti tajuvad neis toimetajad tehtavate otsuste mõju väljapoole, nii hoonetesse kui õue.