Talv on tõesti tubli olnud – detsembrisoojuse järel läheb ilma sulata juba 7. nädal ja veebikraadiklaasides ei paista kuskilt veel punast värvi, ikka jätkuvalt sinised kraadid 10 ja 20 vahel. Isegi riigi asjameeste ajud läksid Väinamere jääteede asjus külmast täitsa härma, vaid laevaliiklust takistav merevee taseme langus ja kodanikualgatusega jääteede sugenemine pani asjad liikuma. Kliima soojenemise ajastul ei ole selline talv riigi elu korraldajatele enam ette nähtud, sotsiaalse efektiivsuse argumendiga vajalikke varusid ja variante enam korjata ning kui peakski tõeline talv tulema, siis nihkub vastutus sujuvalt madalamatele järkudele, omavalitsustele ja kodanikele enestele. Aga kui ettevalmistused tehtud, siis on talv ju tore, taas üle mitme aasta. Mustvees on jõgi ja järv korralikult külmunud, aga järvel käivate õngitsejate arvukus on jätkuvalt langustrendis, ju on meestelgi mingid mõnusamad meelelahutused tekkinud. Kuulu järgi ei ole korralik talv vaid kohalik nähtus, seda on olnud tublisti tunda Ukrainas, Koreas ja Jaapanis ja teab kus veel.

Eesti poliitikaski on selline suht külmunud seis, tasakesi korrigeeritakse midagi, kuid suuri asju (n.t energeetika või regionaalpoliitika) päevakorral ei ole. Tulemuseks jätkuvalt suured raskused energiahindade ohjeldamise ja rahvastiku taastotmisega. Tasakesi on hakatud tegelema presidendivalimistega, selle alustuseks testitakse praeguse presidendi närvikava Ukrainaga välispoliitilistes olukordades. Aga uut rahva isa või vaimset liidrit praegu kuskilt selgesti ei paista.
Valge maja suur juht on viimastel nädalatel järjekordse Gröönimaa ostu katse järel tuure maha võtnud, küllap valmistutakse uute tehingute pakkumiseks erinevates ilmakaartes. Aasta alguse rööv Venetsueelas ei ole sealmail segadusi suurendanud ning Iraaniski on madinate järel kuidagi vaikne, Gazast rääkimata. Ehk enamus asjamehi ikkagi austab põhimõtet, et olümpiamängude ajal relvad vaikivad.