A. Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022–
Südame närvirakkudest ja nende süsteemist või isegi veel ühest ajust
Süda ja aju on mõjukas ja kuulus paar nii füsioloogias kui vastanditena teistestki valdkondades, näiteks kultuuriloos ja rahvapsühholoogias. Pikka aega on füsioloogias käibinud arusaam, et südames olevad närvirakud on üksnes autonoomse närvisüsteemi nö pikenduseks, mis aitavad peamiselt parasümpaatilistel närvikiududel oma pärssivat mõju realiserida. Samuti on suurel osal eelmisest sajandist oldud vastavate katsetuste ja nende tulemuste alusel veendumusel, et südame talitluse juhtimine põhineb sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi kooskõlastatud talitlusel, kusjuures kooskõla tekib mõlema süsteemi KNS-s olevate keskuste vastasmõju tulemusena, mis omakorda saab informatsiooni keha erinevate piirkondade (nt unearteri päsmakese rõhuretseptorid, neerud jt) olukorra kohta. Süda ise suutvat oma talitlust õige vähe reguleerida, peamine on siin Franki-Starlingi seadus, mille kohaselt määrab vatsakese süstoolse löögimahu selle lihaselementide venitus diastoli lõpus. Siiski on järjest rohkem tõendusi, et keskse pumba töö juhtimine ei käi nii lihtsa mudeli järgi. Alates eelmise sajandi lõpust on selles vallas järjest enam pälvinud tähelepanu südames endas paiknevate närvirakkude omadused, ühendused ja võimalik roll pumba töö juhtimisel. Kuigi füsioloogia baasõpikutes ei tehta neist kuni päris viimase ajani tavaliselt üldse juttu, siis uurimistöö frondil tegeldakse nn südames oleva väikese aju ja neurokardioloogiaga üpris innukalt. Küllap ollakse õpikutes tagasihoidlikuid seetõttu, et südame neuronite ja nende piirkondlike ühenduste roll ja talitlus ei ole veel sedavõrd klaarid, et dogma staatus pälvida. Aga klaarumine käib päris hoogsalt, minu värskem kokkupuutumine selle arenguga pärineb hiljuti JoP-s ilmunud neurokardioloogia valge paberi lugemisest, mis on omakorda juba 2016. aastal ilmunud valge paberi värskenduseks. Jättes siinkohal kõrvale 10 aasta arengu hindaiseks mõlema teksti võrdleva analüüsi, keskendume siin teemale endale, mida on hakatud praegusel ajal tähistama kahe terminiga – väike aju südames või neurokardioloogia. Selles loos on keskne roll kahel hiljuti lahkunud A tähega Põhja-Ameerika füsioloogil, John Andrew Armouril ja Jeffrey Ardellil, kes mitmekülgse eksperimentaalse uurimistöö toel üritavad visalt muuta senist arusaama südame talitluse regulatsioonist. Ehk kõige selgemini on nende kontsept esitatud JA Armouri 2007. a peetud Carl Ludwigi loengus väikesest ajust südames. Sealt edasi on ~20 aastaga tehtud küll palju uurimistööd ja avastatud hulgaliselt olulisi aspekte südames olevate neuronite kohta, kuid südame talitluse regulatsiooni tervikpilt kipub nende valguses ometi veel ähmane olema. Nende veendumuse kohaselt ei ole südames vaid parasümpaatilise närvisüsteemi eferentsed müokardi mõjutavad närvirakud, lisaks on seal veel mitme kogumikuna aferentseid rakke ja lülineuroneid, kusjuures mõlematel on ühendusi nii omavahel kui ka närvisõlmedega südamest väljaspool. Neurokeemiliselt on pilt üpriski kirju, sest lisaks atsetüülkoliinile ja noradrenaliinile on leitud südame neuronitel veel mitmeid teisi informatsiooni edasi kandvaid signaalaineid. Nii ongi juba kogutud andmete ja teoreetiliste kaalutluste alusel jõutud arusaamale, et südame enda närvirakkude ja südamest väljapoole jäävate neuronite varal toimivatel närvivõrkudel on keerukam roll südame talitluse juhtimisel, kui pelgalt kõrgemalt KNS-st tulevate korralduste vahendamine müokardile. On üksjagu alust arvata, et need närvivõrgud analüüsivad kohapealt tulevat informatsiooni nii müotsüütide mehhaaniliste omaduste kui neid ümbritseva miljöö keemiliste omaduste kohta, mis omakorda aitavad südamel võimalikult hästi südametsükli kaupa sobitada iseenda ja organismi vajadusi (info sellest tuleb ajust ja endokriinsest juhtimisest). A-d pakuvad nende närvivõrkude talitlemise viisiks erineva kaarepikkusega reflekse (ümberlülitused ei pruugigi olla ajus, vaid võivad paikneda hoopis perifeersetes närvisõlmedes või nende kogumikes), mis omakorda aitab realiseeruda erineva latentsiajaga (mõnekümnest millisekundist mõnesaja millisekundini) reflektoorsetel reaktsioonidel. See kõik võimaldab hoopis mitmekesisemat repertuaari südame talitluse juhtimiseks alates iga järgneva tsükli parameetrite mõjutamisest kuni pikemaaegsete kohastumuslike muutusteni müokardi ehituses ja talitluses. Varasematel aegadel rõhutasid A-d südame neuronite ja need koosluste aktiivsuse stohhastilist, st väliselt juhuslikku, loomust. Eks see pidev püüdlus tervikpildi mõistmise järele annabki lõpuks teada, kas südames oleva aju talitlus ongi loomupäraselt stohhastiline või pigem peegeldab see füsioloogia võimetust asjade seisu olemuslikult mõista. Stohhastilisust muidugi toetab see, kui südame aju peab väga operatiivselt reageerima südame enda seisundile ja selle väikestele muutustele, sest südames ei pruugi olla ju võimalik teada, mis suure organismi peal on kuskil just äsja toimunud või toimumas. Niisamuti näevad südame enda aju ja tema ühenduste toimises olulist täiendust südame haiguste paremaks mõistmiseks. Lisaks müokardile ja autonoomse närvisüsteemi tsentraalsele keskustele saab tegijaks veel üks täiendav suure mobiilsusega regulatsioonitase südames endas ja selle lähistel, mille erinevate lülide kahjustumine võib sõltuvalt kahjustuse iseloomust ja ulatusest mõjutada südame ja kogu vereringe talitlust erineval määral. Ja kui seeläbi saab senisest veel klaarimaks südamehaiguste patogenees, siis selle pealt on võimalik luua ka uusi viise ja võtteid nende tõbedega paremaks toimetulekuks.
- november 2025