Andres Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022–
Ekstratsellulaarse vedeliku ja tsütosooli omaduste püsivuse homöostaatiline perspektiiv vajab väliskeskkonna püsivustki
Füsioloogid on nii homöostaasi ideesse kui selle tegelikku olemasolusse väga kiindunud. Eks põhjuseid selleks on mitmeid, kuid küllap kuulub nende hulka ka ontoloogiline mitmekesisus, mis laseb homöostaasil olla nii palju koos toimivate asjade tulemus kui vähemalt osaliseltki nende endi ja teistegi asjade põhjus. Eks siit jääb juba lühike maa muna-kana olukorra juurde, mida samal seletamise tasemel enamasti raske mingisse tervikmõistmisse asetada. Claude Bernardist alates on sisekeskkonna püsivus olnud kriitilise tähtsusega või isegi evolutsiooniliseks tingimuseks, et saada organismidele uusi võimalusi väliskeskkondades toimimiseks, sest organismi erinevate osade koostöö loob rakkudele stabiilse ümbruskonna erinevates väliskeskkonna tingimustes. See koostöövõime ei ole muidugi absoluutne ja tuleb toime vaid kindlas väliskeskkonna tingimuste muutumise diapasoonis. Füsioloogia tehnikad võimaldavad juba päris hästi hinnata väliskeskkonna ja ekstratsellulaarse ruumi omaduste dünaamikat, mis omakorda võimaldab järjest kindlamalt tuua välja ka kahe keskkonna vastasmõju organismis. Vaatamata nö „tehnilisele mahajäämusele“ kasvab ometi tõenduste hulk, et ka rakkude tsütosool eviv mitmeid suhteliselt püsivaid omadusi, mis omakorda loob koos ekstratsellulaarse vedeliku püsivusega ühe kahekorruselise stabiilse süsteemi, mille bioloogiline võimekus on oluliselt suurem kui kummalgi korrusel eraldi võetuna. Olgu siinkohal konkreetse näitena mainitud Na+ ja K+ püsivus rakke vahetult ümbritsevas keskkonnas ja tsütosoolis, mis omakorda loob nende ioonide stabiilsed gradiendid mõlemal pool rakumembraani. Need gradiendid on organismis vägagi võimekad ja võimaldavad teoks saada paljudel mehhanismidel ja funktsioonidel, n.t neil, mis seotud elusas toimuvate elektriliste protsessidega. Siinkohal ongi paslik rõhutada mitte kahe, vaid kolme keskkonna tähtsust homöostaasi realiseerumisel, sest lisaks kahele organismis olevale stabiilsele keskkonnale tuleb tunnistada, et meie planeedi pinna ja seda vahetult ümbritseva keskkonna mõned omadused varieeruvad samuti suhteliselt kitsastes piirides ja see on planeedi pindmise kihi geoloogia, atmosfääri alumise osa füüsika ja keemia ning elutegevuse summaarse mõju koond. Kõigi kolme keskkonna stabiilsus eraldi võetuna vajab kahe teise olemasolu ja kolmekesi koos on osutunud luua võimekusi, mis ei paista kuidagi võimalikud olema vaid ühel mainitud keskkondadest. Siit edasi on muidugi lihtne märgata, et üksikorganismis toimuva terviklikumaks mõistmiseks ei piisa traditsioonilisest füsioloogiast ja molekulaarbioloogiast, seltskonda tuleb ka ökoloogia kutsuda.
- märts 2025