Äsja ilmunud legendaarset sisehaiguste professorit Kuno Kõrget meenutavate mälestuste raamatu lõpus on avaldatud ka kaks tema olulist kõnet: üks TRÜ arstiteaduskonna ajaloost 1982. aastal (kui peeti ülikooli 350. aastapäeva märkimiseks) ja teine 1989. aastal Eesti taaskordse vabanemise aegsel arstide foorumil. Esimesest kõnest kõitis mu tähelepanu enim lühike lõiguke (lk 151) esimesest kuldmedali saanud arstitudengi võistlustööst 1805. aastal. Üliõpilane Jürgenson oli hakkama saanud oopusega teemal “Filosoofia ja arstiteaduse vahekorrast. Millisel meetodil ja mil määral tohib praktiline arst, ilma oma kunsti kahjustamata, filosofeerida?” Lihtsa internetis tuuritamisega ei õnnestunud selle töö kohta enam midagi täiendavast leida ning elektroonilises kataloogis Ester ei olnud samuti selle kohta ühtegi märget. Sestap pole õrna aimugi, millest töös täpsemalt juttu, aga ainuüksi selle pealakiri on igati kõnekas. Kõigepealt torkab seal silma muidugi filosoofia ja arstiteaduse vastandamine, kusjuures selle vastasseisu kohtunikuks on pandud arstikunst, mille sisulised tõlgendused on aegade jooksul samuti õige mitmekesised olnud. Teiseks paistab filosofeerimine (küllap ka siis filosoofia ise) arstile ja arstiteadusele (küllap siis ka patsiendile) lausa ohtlik olema. Kui filosoofeerimiseks pidada õige subjektiivset ja idealismist kantud mõttelendu, mis hakkab juhtima arsti ravitegevust, siis võib tõesti filosoofia patsiendile päris ohtlik olla. Kui filosoofeerimiseks pidada püüdu erialaste ja maailma puudutavate üldiste vaadete sidusa süsteemi leidmist, siis sellega on kollektiivselt viljeldavas meditsiinis kogu tegeldud ning raske on aru saada, kuidas see võiks kunsti tõsisemalt kahjustada. Kolmandaks vihjab vaba kvaliteetse mõtte piiramine meditsiini enda doktriinsusele, mis ei salli alternatiive ega konkurente enda kõrval.
Mu meelest on meditsiin üks ütlemata filosoofiline valdkond, mille raames tuleb teatud praktilisel viisil tegelda paljud filosoofia traditsiooniliste küsimustega, sest nii üks kui teine tegeleb inimeksistentsi paigutamisega konkreetselt seda ümbritsevasse maailma.  Meditsiin ja selle erinevad voolud ei ole ajaloos filosoofiasse ja iseäranis selle käsitluste paljususse  eriti tolerantselt suhtunud. Ikka on eelistatud mingit filosoofilist positsiooni (tänapäeval näiteks teatud empiirilise materialismi vorme) ning seda üritatud ulatuslikult dogmatiseerida. Mõnikord isegi sedavõrd ulatuslikult, et põhiseisukohad kuuluvad tsunfimeistrite arvates justkui üksnes meditsiinile ja filosoofiale enam üldse mitte. Seda olukorda on paslik nimetada pigem arstimise ideologiseerimiseks.