Minu venna ämm Aino kuulub kindlasti nende hulka, kelle vaimujõudu olen kadestanud sellega kokkupuutumisest alates. Aino vaimu jõud seisnes rahulikus kindlameelsuses nii oma õnnelikes kui õnnetutes elujuhtumites, mida ilmsesti toetas üks selge veendumus oma kohast selles ilmas ja sellel kohal püsimisest. Ei ta kippunud ise kellegi teise kohta piirama või veel vähem hõivama ega lasknud ka ühiskonna pinnavirvendustest end loksutada. Ta oli väga tubli kristlane selle mõtteviisi algses poliitikast ja kapitalist rikkumata tähenduses. 

Tundsin teda alates 1970. aastate algusest ning mulle ei meenu ühtegi juhtumit, mille kohta oleks mul isu isegi tagantjärgi targana öelda, et Aino eksis tookord päris põhjalikult. Sedavõrd hästi oli ta osanud aru saada nii endas kui enda ümber toimuvast ja oma tegemisi selle järgi sättida. Ta panustas pigem tänapäevasest sotsiaalsest vaatepunktist vaadatuna pigem väikestele asjadele enda ja lähedaste elus, mis kokku andsid ühe suure kordaläinud elu nii temale endale kui tema lähikondsetele. Puhka rahus, Aino.