A.Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022–
Atsetüülkoliin ja katehhoolamiinid osalevad vererakkude talitluse juhtimisel
Nii vererakkude kui autonoomse närvisüsteemi talitluse mõistmise algus kandub 19. sajandisse, kuid enamasti on neid kuni tänase päevani vaadatud pigem teineteisest eraldi, sageli vastandlikenagi. Viimasel ajal olen sattunud järjest ülevaadetele ja uurimustele, mille teemaks on olnud sümpaatilise ja parasümpaatilise närvisüsteemi informatsiooniliste elementide (ülekandeained ja nende retseptorid) leidumine vererakkudes ning ka nende vahendatud mõjud vererakkude talitlusele. Et vererakud on triviaalselt veresoonkonnas pidevas liikumises, siis puudub võimalus neid individuaalselt püsivalt mõjutada üht või teist tüüpi närvikiudude kaudu, pigem realiseerub see mõju veres leiduvate autonoomse närvisüsteemi ülekandeainete mõjul humoraalse regulatsiooni üldiste põhimõtete kohaselt. Oluline on siinkohal märkida, et vererakkudele mõjuvad atsetüülkoliin kui katehhoolamiinid ei ole üksnes neuraalset päritolu, need võivad vabalt pärit olla vererakkudest või teistest nö perifeersetest ehk kesknärvisüsteemist väljapoole jäävate kudede rakkudest. Nii ongi üle 20 aasta tagasi hakatud rääkima ja uurima mitteneuraalset atsetüülkoliini (nonneural acetylcholine, NNACh) ning nende uuringute arengulugu kirjeldab päris kenasti üks sisukas ajalooline ülevaade. Lisaks ülekandeaine enda olemasolule immuunrakkude ümbruses on neil kenasti olemas ka mitut tüüpi kolinoretseptorid, mille kaudu on võimalik sihtrakke erinevas suunas mõjutada. Niisugune vahendiline mitmekesisus selgitab päris hästi senistest uuringutest saadud varieeruvaid tulemusi, kuid kindlamalt paistab siiski välja nikotiintundlike retseptorite immuunrakkude talitlust pärssiv mõju.
Sarnaselt atsetüülkoliinile ja selle retseptoritele on vere valgelibledel olemas ka sümpaatilise närvisüsteemi lõpplülile sarnane taristu (ülekandeained ja retseptorid). Üpris levinud vaate kohaselt pidi sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsioon immuunvastust pärssima, kuid hiljutised uuringud näitavad pigem siiski üpris suurt mitmekesisust erinevate adrenoretseptoreid mõjutavate ainete mõjus neutrofiilide ja makrofaagide talitlusele. Ja ega seegi ei peaks olema väga suur üllatus, sest adrenoretseptoreid on õige mitut tüüpi ning erinevate toimeainete mõjuprofiilid nendel retseptoritel õige erinevad. Minemata täpsemalt nii ACh kui katehhoolamiinide mõju kirjeldama, on siiski ilmne, et sümpaatilise ja parasümpaatilise infoülekande biokeemia ei piirdu üksnes vastavate närvikiududega, vaid see realiseerub mitmekesiselt ka humoraalse regulatsiooni vahenditega. Et humoraalset infoülekannet peetakse neutraalsest märksa ürgsemaks, siis ei saa kuidagi välistada evolutsioonilist oletust, et närvisüsteemi talitluslik ülesehitus lähtub organismis juba varasemalt olemas olnud humoraalse regulatsiooni vahenditest.
10. oktoober 2024