Kui mõnikord stabiilsematel aegadel juhtub, et suvi on poliitikamaastikul õige igav hapukurgi aeg, siis seekord on lood hoopis teisiti. Viimase kuuga on demokraatiarindel juhtunud sedavõrd palju asju, millel on tublisti potentsiaali põhjalikult muuta ühiskondade kulgu nii lähemas kui kaugemas tulevikus. Lais laastus puhuvad uued tuuled kolmest suunast: kõigepealt europarlamendi valimised, siis brittide parlamendivalimised ja lõpuks ameerika presidendivalimised. Europarlamendi valimiste toimumine ise ja tulemuseks saadud senisest suurem kalle isolatsionismile tõi kaasa terve uute käikude laine alates meie enda suuremast valitsusremondist kuni prantsuse terve poliitilise kursi muutumiseni. Meie senisel peaministril on suur võimalus saada Euroopa välisministriks, mis omakorda muutis võimalikuks põhjalikuma revisjoni meie enda riigi juhtimises. Esimese hooga selles tegevuses suuri muutusi veel ei paista, kuid kohalikul poliitlaval on valimistega võrreldes seis tublisti muutunud (parteide reitingud ning keskpartei ja EKRE pooldumised ühes muutunud riigikogu toolide jaotusega), mis loob soodsat pinnast rühmituste innukamaks sebimiseks nii koalitsioonis kui opositsioonis. Üpris suure tõenäosusega on uuel Euroopa välisministril tulemas kirju hooaeg, mida juba vürtsitavad ühenduse selle poolaasta eesistuja Ungari ja ka Slovakkia liidrite soolod suhetes Venemaaga. Äsjased brittide parlamendivalimised viisid ühe päevaga võimult seda pikka aega omanud konservatiivid ja eks paistab, kuidas õnnestub selle ühiskonna toimimist parandada tööparteiline nihe vasemas suunas. Ameerikas võimumöll alles kogub tuure, kuid tõsiasi on see, et selle nimel võitlevad grupeeringud on oma ninameesteks pannud eakad saurused, kellel (iseäranis praegusel presidendil) on selgelt raskusi personaalse sarmi ja juhtimisveenvuse säilitamisega. Kuidas need kiired muutused mõjutavad seniseid maailmapoliitika jõujooni ja suurte protsesside kulgu (sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas), on veel ebaselge, kuid rahvusvahelist stabiilsust ei paista nad küll kasvatavat.
Suvi on siinmail seekord mõneti ebatavaliselt tempokas olnud, sest kesksuve ilmingud looduses on kiiresti pärale jõudnud. Kohalik maasikahooaeg on juba läbi ning mustad sõstrad juba siin-seal valmis, punased vahetavad värvi ning valged alles hoopis rohelised.
Isiklikus elus tuleb tõdeda, et äsja lõppenud 63. eluaasta on enesetunnetuse mõttes ka eelmistest üksjagu erinev olnud, sest mingi tempolangus on tuntav ja sihidki kipuvad teinekord kuidagi ähmastuma.