A.Soosaar ¤¤ Märkmeid füsioloogiast 2022– 

Füsioloogia narratiivid

Kuidas füsioloogia jutte aetakse? Eks ikka väga mitut moodi, alates tavakodanike ja elukutseliste argivestlustest kuni mastaapsetes selgesti struktureeritud köidetes olevate tektsideni, mis huviliste uudishimulikke pilke ootavad.  Küllap on meil kõigil aegajalt midagi kosta selle kohta, kuidas organismid toimivad, iseäranis siis, kui endal see toimine heaolemisest rohkem või vähem kõrvale kaldub. See põhines hulka aega enda ja lähikondsete elukogemusel, kuid viimasel on tubliks tegijaks saanud sotsiaalmeedia kohad, kus vahetatakse muljeid kõige selle kohta, mis ükskõik mis põhjusel vaimust väljapääsu soovib. Nii ongi need jutud eeskätt õige vähe suunatud segu isiklikult läbielatust, teiste kogemustest ja üldmeedia nopetest. Moeteemad vahetuvad selleski formaadis, nii on näiteks juba mõnda aega toitumise ja eluviisiga seonduv olnud nende juttude sage teema ja järjest enam keeravad taas jutud meie toimetulekut mõjutavale ilmale. Nendest juttudest võib muidugi midagi tähelepanuväärset jõuda ka elukutseliste töölauale, kes siis neid jutte oma võtetega hindama asuvad.

Ja üpriski sageli rakendavad füsioloogid argijuttudes kogutud erialaseid teadmisi enda või teiste organismis toimuva tõlgendamiseks. Ei, see ei ole ju teaduse tegemine selle sõna otseses tähenduses, vaid erialasesse varamusse ladestatud veenvamate erialaste mõtete rakendamine organismide toimimise mõistmiseks tavaelus, millele arstimise olukorras kohalduvad täiendavad sotsiaalsed reeglid.  Füsioloogiateadusliku teadmise hankimise kuldstandardiks on jätkuvalt vajaliku rangusega tehtud katse tulemused ja nende vormistamine IMRAD struktuuriga erialaajakirja artikliks. Niisuguste katsete tegemine ei ole juba aastakümneid võimalik nö põlve otsas, vaid on pandud järjest keerukamaks muutuvasse sotsiaalsete normide raamistikku. Uute teadmiste põlve otsas hankimist takistab nende järjest keerukam saamine (lihtsamini märgatavad teadmised saadi juba 19. sajandi keskpaigale järgnenud aastasaja jooksul) ning uute jaoks tuleb kasutada järjest keerukamaid ja sageli ka elusa süvastruktuuri küündivaid võtteid), mis omakorda muudab kogu tegevuse järjest ressursimahukamaks, milleks vahendeid tuleb küsida ühiskonnalt. See teeb üheks omapäraseks nii füsioloogia kui pea kõigi teiste teaduste jutustamise formaadiks raha küsimise taotluse, kus tuleb lisaks töö sisule täpselt kirjeldada töö tähtsust, maksumust, konkurentsi(turu)olukorda ja teisigi sotsiaalselt olulisi detaile. Kui suudetakse rahajagajaid oma tegevuse tähtsuses veenda, siis saab ka sotsiaalset hapnikku uute teadmiste hankimiseks. Ja seda hapnikku rikkamatel ühiskondadel jätkub, sest aastaga ilmub moel või teisel füsioloogiaga seotud uurimuslikke teadustöid kümneid tuhandeid, mis teeb praktiliselt võimatuks tavapäraste võtetega nendesse kogutud teadmiste sõelumise ja nende lünkadeta edasise kokkuvõtvatesse formaatidesse koondamise. Nende juttude oluline aspekt on nende kirjasõnasse salvestumine, mida kiiresti arenevate digivahenditega saab järjest mitmekülgsemalt töödelda, s.t juttudes sisalduvat erinevatel viisidel taas teadmiste käibesse võtta. Füsioloogia jutustamise viiside hulgas on tähtsal kohal ka akadeemilised formaadid, iseäranis dissertatsioonide kaitsmine, millega ühelt poolt saadakse uusi kõrge kvalifikatsiooniga füsioloogia narratiivide esitajaid ning teiselt poolt selekteeritakse väitekirja koostamise käigus ala infomerest välja küsimusi, mis süvenemist ja vastamist ootavad.  Infomeres pinnal püsimise oluliseks vahendiks on veel erialased konverentsid ja koosolekud, mis lisavad pelgalt kirjasõnale mitmekülgset inimkäitumuslikku mõõdet, mis omakorda selekteerib ja töötleb üüratu mahuga erialast kirjasõna. Sealne inimeste kõnepruuk erineb rääkimata ettekannetest isegi vaheaegadel, kohvipausidel ja õhtusöökidel lõigu alguses kirjeldatust, isikud räägivad küll enda isikust lähtuvat juttu, kuid erialases infovahetuses asjalikkuse pretensioon on domineeriv ja üldiselt aktsepteeritud.

Oluliseks füsioloogia infomeres toimuva korrastajad on ülikooliõpikud, millega koolitatakse uusi põlvkondi, kuid mis on ka oma aja olulisema füsioloogia teadmise repositooriumid ja tervikpildi loojad. Nende stiil ja detailsuse aste ei ole muidugi võrreldav IMRAD-stiilis kirjeldustega, kuid peatükkide/raamatute autorid teevad teadmiste sõelumise oma erialase kogemuse pealt ja kirjutavad selle ka pisut vabamas, kuid ikkagi täpse sõnastusega teksti. Viimaste aastakümnete parimate inimese füsioloogia õpikute hulgas näeme nii ühe (Guyton/Hallid või D.U. Silverthorn)  või mõne autori (nt Widmeyer, Raff ja Strang) teoseid kui paljude autoritega peatükkide kogumikke, mida paar toimetajat (Boron ja Boulpaep ja Brandes, Lang ja Schmidt) ühtseks tekstiks kokku seovad. Need õpikud on tavapäraselt umbes 1000 lehekülje või pisut suurema mahu ning kümnete skeemide ja tabelitega, kuid nii või teisiti kujutavad need endast väga tihedat kontsentraati lugematutest erinevatest füsioloogia juttudest. Kui tulin 2020. aastal füsioloogiasse tagasi, siis sattusin õige peatselt Ameerika füsioloogia õppejõudude seas 10-15 aastat tagasi alanud kurtmisele, et need 1000 lehekülge tudengile õppaasta jooksul omandada on liig, mis liig ning lahendusena leiti, et tuleb füsioloogia veelgi jutte kontsentreerida ning soovitatigi senisest märksa enam keskenduda üheksale füsioloogia alusprintsiibile, mitte püüelda kogu otsata füsioloogia faktoloogia  omandamisele. Nende printsiipide analüüs on juba eraldi jutu teema, kuid veelgi tihedamaks füsioloogia kontsentraadiks on need igal juhul. Õpikutes olevate juttude jätkuks olgu mainitud veel mõned katsed 20. sajandist koostada õpikutest veel paar korda põhjalikumaid füsioloogia käsiraamatuid. Eks nende formaat ole põhjalikkuse mõttes õpikutest samm edasi, kuid nendega seotud mured on kantud moodsa aja info talletamise, vahetamise ja omandamise uute digitaalsete viiside pealetükkivast mõjust. Uhked paksud köited oleks küll mõjusad ja imposantsed, kuid kes neid ikkagi vajaliku operatiivsusega ja äriliselt tulusalt koostab, välja annab ja lõpuks ka loeb, kuid mistahes teabe liigutamiseks on kasutusel märksa operatiivsemad ja paindlikumad võtted. Sestap ongi ajalugu piirdunud 20. sajandi keskpaigaga ja lühikese tagasivaate nendele veel pikematele füsioloogiat kokkuvõtvatele juttudele on kümme aastat tagasi väljaandes Physiology News Magazine teinud  R. L. Maynard.

Muidugi on tähtsateks füsioloogia jututubadeks ka erinevad seltsid, alates üleilmsest katusorganisatsioonist (IUPS) kuni kontinetide, riikide ja institutsioonide erinevate klubiliste kooslusteni, kuid tänaseks on neist mõjukaimad ilmsesti Ameerika Füsioloogia Selts ja brittide Füsioloogia Selts, mis paistavad silma ka füsioloogia narratiivide mitmekesisuse poolest. Lisaks mitmetele perioodilistele väljaannetele antakse nende poolt välja mitmesuguseid auhindu ja peetakse erinevaid mälestusloenguid ning brittide selts on esitanud koguni poliitilise manifesti, mida peaks riigi järgmine valitsus füsioloogia edendamisel võtma.  Sarnaselt füsioloogia enda väga mitmekülgsele sisule, näeme rikkaliku valikut ka ala narratiivides. Uue stiili juttude konkreetseks näiteks on IUPSi füsioomi projekt, mis koondab veebi erinevad füsioloogiliste protsesside modelleerimise katsed.

31. mai 2024