Hoolimata oma elementidele, s.o inimestele, järjest suurema vabaduse pakkumisest, mis võiks neid meelitada rohkem omaette väikeste saarekestena olema,  kipuvad sotsiaalsed keskkonnad hoopis järjest tihenema. Küllap olid külad sotsiaalse keskkonna esimesed reproduktiivsest paratamatusest välja pääsenud tihenemised, neist järgmise sammuna edasi tulevad linnad, kuhu on mõnikord õnnestunud ruutkilomeetrile püsivalt eksisteerima saada kümneid tuhandeid inimesi (ehk mõned inimesed 100 ruutmeetrile). Eks lühiaegselt saab tihedust veelgi suurendada ning suured staadioniüritused ja sõjad ole selle konkreetsed näited. Ses mõttes on olümpiamängud lisaks inimese kui üksikindiviidi võimekuse piiride selgitamise ülesandele kindlasti üheks võimaliku sotsiaalse tiheduse lae selgitamise testiks. Lisaks inimeste arvule maabub olümpiamängudele veel järjest unelmalisemad kogused raha, korrastatud vahendeid, organiseeritud sündmusi ja muljeid. Siiski ei kannata inimesed väga suure sotsiaalse tiheduse käes kaua olla ning tahavad peatselt pärast sinna sattumist sealt taas kiiresti pääseda. Aga pikemas perspektiivis liiguvad nad ometi üha enam kokku ja normaalse sotsiaalse tiheduse statistilised näitajad kasvavad pidevalt. Üle ilma levinud internet võiks omada ju tihendamisvastast võimet, aga hetkel on see siiski oma ebaühtlase paiknemise ja kättesaadavuse tõttu ikkagi pigem sotsiaalne tihendaja.