Praegune valitsusremont saab üsna kindlasti  tänuväärt materjaliks selle kohta, kuidas teatud poliitrühmituste mõnede mõjukamate liikmete hinges olnud rahutus (või isegi võimu lõhnast tulenev kärsitus) nakatas ka kaasvõitlejaid ning konverteerus üllatuslikult olukorraks, kus luuavarrest tuli pauk. Küllap iseloomustab praegu toimuvat ka see, et riigilaeva juhthoobade juurde pääsevad taas uue generatsiooni tegelased, kuigi eelmine 50-60aastaste põlvkond ei ole veel kuigi eakas ja võiks veel aastaid poliitlaval domineerivalt möllata. IRLis hakkasid nad juba mõnda aega tagasi järjest enam sirmi taha nihkuma, sooviga kardinalide kombel mängu juhtida. Nüüd kipub sama olukord  juhtuma sünnipärase võimuparteiga, kus isegi mõnel vanemates 40ndates olijal osutub võimalikuks vaid sirmi tagant näitemängu tegijaid seirata ja midagi neile ka sosistada. Eks sedalaadi režiiga ole ikka see mure, et lavavalguses olijad saavad varem või hiljem ühel hetkel aru, et nad ei pea laval olles tegelikult sirmi tagant tulevaid suuniseid täitma ja võivad poliitmängu ikka märksa enam oma tahtmist mööda etendada. Eks tähtis roll ole mängu selles vaatuses muidugi riigiisal, aga temagi roll on sirmitagust päritolu ning ta ei tea, kas uskuda rohkem sealt kostuvat või seda, mis otse lavalt paistab. Eks kui teatrimajas napib energiat ja värskust, siis nooruse tulek igati teretulnud. Kui nad peavad rõõmsameelselt täitma vaakumit ning realiseerima vanemate olijate soove ja ihasid, siis aetakse asja traditsioonilisel suure ja väikese Peetri moel. Kõik see teatrimaja värk on muidugi põnev, kuid see ei tohiks publikule ohtlikuks muutuda, kelle piletirahaga on kogu üritus ikkagi käima pandud.