Tubli kolmandik riigikogulastest tuli hiljuti välja kooselu seaduse eelnõuga. Esimesel pilgul tundub ettevõtmine veider olema, sest meil on juba seadustatud abielulise kooselu viis ning paljud pidid vabaabielu eelistama oma elude korraldamisel just sellepärast, et mitte olla mähitud paragrahvide ahelasse. Selle seaduse kohaselt on kooselu õiguslikuks aluseks leping, mida tagatakse tavapärase juuranormide realiseerimise jõuga. Ei ole põhjust kahelda selles, et lepingulased on taas vallutamas üht olulist kohta ühiskonnas, kus inimesed üritasid omavahelisi asju korraldada suuresti iseenda arusaamade kohaselt. Algselt pidi vabaabielu olema ju üksikisiku vabaduse triumfi ilming, kuid nüüd on suur hulk rahvaesindajaid leidnud, et niisugune isikuvabaduse triumfeerimine ei ole ühiskonnale kaasa toonud kõikse paremaid tagajärgi ning vaja oleks olukorda (loomulikult ikka asjaosaliste hüvanguks ja nende õnne nimel) pisut sättida ja reguleerida. Eks mitmeastmelise nõudlikkusega kooselud ole sotsiaalse tegelikkuse levinud ilming ja nüüd tahetakse sellele ka paragrahvide rüü ümber panna. Küllap aitab see kaasa ka meie ühiskonna sotsiaalse kangisüsteemi edendamisele, sest pakub inimestele sotsiaalsete tingimuste mõttes abielust pisut lahjemat kooselu võimalust ning küllap uuristab see veelgi traditsioonilise perekonna kõikuvaid bastione.