Kui laulupeo ajal räägiti palju sellest, et eestlased on neid pidusid pidanud juba peaaegu 150 aastat ning nad kuuluvad meie identiteedi nurgakivide hulka, siis omamoodi üllatavgi, et teiste rahvaste mõned pojad tegelesid 19. sajandi teisel poolel hoopis teiste mõtetega, mis omal moel toetavad kogu tsiviliseeritud inimkonna arusaamu ilmaelust, kuid eesti keelde on need originaalsel kujul vahendatud alles õige hiljuti. Pean silmas näiteks Charles Darwini traktaati “Liikide tekkimine” (esimest korda ilmunud 1859) ja Gottlob Frege “Aritmeetika aluseid” (esimest korda ilmunud 1884). Siis kui meie esiisad alustasid siinse laulukultuuri (ja ühes kõige sellest tuleneva) tsiviliseerimist, panid teised kirja oma hoolika mõtiskluse tulemused elusa paljususe ja arvu olemuse kohta. Ja pärast algset kirjapanekut läks veel päris kaua aega sõnumi eesti keelde panemisega. Nii et ega meil kerge pole inimmõtte kogumahtu isegi kuidagi viisi hallata, saati siis veel selle mastaapne avardaja olla. Samas loovad keel ja selle kõnelejad oma tegemistega ühe omailma, mis on kindlasti osa mainitud inimmõtte kogumahust.
Eks laulu- ja tantsupidugi ole ühed teatud sorti mängude konkreetsed ja paljudele väga köitvad ilmingud, mistõttu ei ole vist väga suur juhus, et mõned nädalad pärast mänge leiab mõte end sellelt rajalt, et ühiskondlik olemine ongi eeskätt üks mitmepalgeline mäng. Ja selle mängu õnnestumine määrab palju sellest, kui õnnelikuks inimesed saavad end pidada. Johan Huizinga kirjutas juba 1930te lõpus, et inimese loomuseks on pigem olla mängiv inimene – homo ludens. Terve see tekst Akadeemia 1992. aasta numbrites on väga hea teejuht selleks, et mõista suurel määral me oleme kaasatud mängijatena erinevatesse mängudesse. Ja muidugi oli vägagi põnev kohtuda teistegi nendes Akadeemia numbrites olevate tekstidega ja tõdeda, kui palju on vaid paarikümne aasta muutunud meie vaimsed maastikud.
Sel suvel oleme ka tunnistajaks ühele heitlusele valgete meeste eneste seas, mille põhisisuks on valiku tegemine, milliseid mänge omavahel edasi mängida. Ühed ei taha enam mingeid uusi mänge, vana hea ähvardamismäng ühes selgete võitjate ja kaotajate selgitamise ja kehalise kehtestamisega oleks nende arvates ikka jätkuvalt parim elamise viis. Teised ei ole nonde mängudega enam kuigivõrd rahul ja tahaksid neid pigem ajaloo varakambritesse kindlale hoiule saata. Need teised tahaksid ikka selliseid mänge, kus rohkem võitjaid ja vähem karmilt kaotanuid. Eks näis, kas peale jääb juba aastatuhandeid või vaid mõned aastakümned toiminud mõtteviis ja nendele vastavad mängud ja teod?