Kui olin näinud “Imede aastat”, Madis Kalmeti teist suveetendust, siis jõudsin peatselt tõdemusele, et hoolimata välisest erinevusest on see ülesehituselt ja sügavamalt ideelt “Titanicu orkestriga” nii sarnane küll, et võiksid koos lausa diloogia moodustada. Need mõlemad lood on inimeksistentsist selle äärmuslikemas tingimustes. Kui Tapa raudteejaamas mängiti lugu õige kaasaegsete viinalembeste eluheidikute abiga, siis Jäneda tallis olid 1944. aasta augustis pisikese pererahva juurde sadanud 3 eesti sõjameest, kellel viinavõtmine oli väljakannatamatu pinge maandamise vahendiks. Nii raudteejaamas kui tallis olnutel oli kõigil enne kokkusaamist oma elu ja lugu ning lootused paremale tulevikule mitte kõige helgemad. Samuti oli mõlemas loos olemas olukorra kardinaalne mõjutaja – ühel juhul illusionist, teisel aga noor naine. Nad mõlemad tegid filosoofilises ja psühholoogilises plaanis suuresti sama asja, st hakkasid kolmele põhiolijale tekitama valikuid, mida algselt üldse polnud olemaski. Nende valikute ühiseks nimetajaks võiks olla “Minna või jääda?”. Muidugi on “minna või jääda” ühelt poolt vana hea hamletliku valiku alavorm, kuid teiselt poolt tänaselgi päeval nii argiselt rõhuv, olgu tegemist valikuga minna mistahes sõidukiga kuhugile uude ellu või jääda Eestisse keerulistel aegadel (kasvõi 1944. aastal) oma elu jätkama. Meie moodsal isikut ja tema vabadust rõhutaval ajastul on see küsimus muudkui teravnenud ja kummitab meid järjest enam. Viimased paarkümmend aastat on siinmail tublisti domineerinud “minna” ehk “kaduda (siit)”, aga kogukond vajaks sinu jäämist ja vastastikust tuge.
Näitejate pakutud eksistentsiaalne retk ei olnud erienvalt loo pealkirjast välistest imedest küll kuigi pungil, aga ootamatult psühholoogilise tükiga said nad igati kenasti hakkama. Saatuslik naine oli mängitud kaunikesti lihtsameelsel (kuigi samas mitte sirgjoonelisel) moel, kuid niisugusena oli ta täiesti usutav. Siinkohal tasub meenutada, et loo kirjutaja ja lavastaja on meesterahvad, ju selline oligi nende jaoks tookordse noore naise portree ja valik. Heameel oli ei-mäletagi-kui-üle-pika-aja näha näitlemas Hans Kaldojat, ikka omal moel ja viisil.