Eilsed pensioni II sammast kujundanud sündmused andsid märku, et igavikuliseks loodu kipub siiski üpriski ajaline ja ka poliitiline olema. Tegelikult ei ole selles midagi iseäralikku, et alles selle sajandi alguses püsti aetud rahasammas juba kohendamist vajas. Eks teise samba skeptikuid leidus selle käivitamisest alates, kuid vahepealne ahne fondihaldus kasvatas kriitikute mõju sedavõrd, et ühel hetkel tekkis poliitlaval kriitiline mass tahet pühadus tuunimisele võtma. Teise samba hoidjate usalduskrediit ei kujunenud piisavalt suureks, et ühiskonna jätkusuutlikust tootvat sotsiaalset konstruktsiooni muutumatul kujul töös hoida.  Muudatused suurendavad tunduvalt sambas oleva raha kasutamise vabadust selle lõppkasutaja poolt. Vabadus on muidugi tore asi, aga loob ka uusi võimalusi sambasse kogunenud raha mitte eesmärgipäraselt  kasutada. Pensionisüsteemi kvaliteeti mõõdab selle stabiilsus. Nüüd on valitsus seda näppimas käinud (õnneks siiski mitte väga palju) ja pakkunud II samba muutmisega inimestele mõtlemiseks ühe virgutusüleande, mida teha ühte imelikku rahakotti kogutud enda ja riigi rahaga. Keegi ei tea täpselt, kuidas ülesande saanud seda lahendama lähevad ja mida lahendusega peale hakkavad.

Kui pensionisammaste muutmine mõjutab eeskätt kunagi pensionile jäävate inimeste tulevikku, siis üks teine, käimas olev korrektsiooni katse mõjutaks oluliselt olevikkugi. Töös ei ole rohkem ega vähem kui katse taastada üht endist inimesekäsitlust, mille ideaaliks on doktriini järgivad mees ja naine. Kuigi üritus toimub abielu määratlemise raames, on selle käsitluse kehtestamise vältimatuks tulemuseks inimeste jaotumine õigeteks ja mitte päris õigeteks. Paraku pakub nii ajalugu kui tänapäev piisavalt palju halbu näiteid sellise eristuse mõju kohta.