Ajakirja Akadeemia eelmise aasta eelviimase numbri sisust leiab nii mõndagi huvitavat. M. Kõivu mõtted Aristotelesest ning E. Tammiksaare omad rahvusülikoolist, samuti J. Joyce’i Ulyssese peatüki tõlge pakuvad siinstele humanitaaridele kindlasti rõõmu, aga üpris ootamatus stiilis kirjatöö südamarstist kolleegilt Rein Vahesalult on meeleolukas lugemine meedikutele. Selles loos segunevad südametegevuse regulatsioon autonoomse närvisüsteemi poolt, mõnede akadeemiliste persoonide (A. Volkmann, O. Schmiedeberg, A. Fleisch, M. Tiitso ja I. Sulg)  kaudu esitatud katked Tartu ülikooli füsioloogia instituudi ja eesti meditsiini ajaloost ning emotsionaalsel rabelemisel või stoilisel rahul põhinevad elufilosoofiad. Autor panustab loos innukalt uitnärvile ja proovib isiksust kirjeldada autonoomse närvisüsteemi peamiste hoobade tasakaalutuse kaudu, mille sihtmärgiks on omakorda südame töö. Küllap väärib selline arendus Maarjamaa füsioloogiast elufilosoofiani kindlasti proovimist ning pakutud seosed toetavad eesti enesekindlust selleski vallas.
Aga sellega füsioloogia selles Akadeemia numbris veel ei piirdu. Kunagise arstiteaduskonna professori ja Eesti Arsti pikaaegse tegevtoimetaja Herbert Normanni päevikus leiame 1946. aasta 13. septembri ja reede sissekandest, et toonane füsioloogia kateedri juhataja E. Käer-Kingisepp küsis ülikooli nõukogult 6000 rubla katsekonnade hankimiseks. Ülikoolil seda raha anda ei ole, kuigi just konnadel tehti vaatlused ja katsed, millega sealt veel sajand tagasi tehti samas linnas teadust, millega selgitati uitnärvi mõju südame tegevusele. Kommentaarijad soovitavad professoril endal konni püüdma minna ning selle soovituse kohaselt järgenud aastakümnetel arvukatel kordadel toimitigi.