Seekordne aasta kokkuvõte mu peas on võrdlemisel kuidagi sarnane 2015. ja 2016. aasta lõpus kirjapanduga, kuid millegipärast aastad ise nii ühesugused küll ei olnud ei suures, Eesti ega isiklikus plaanis. Suures plaanis võeti taas hoogu muutuste tegemiseks ja küllap muutused ise hakkavad enda näitama juba järgmis(t)el aasta(te)l.  Euroopa Liidu piiridega seonduv on selle aasta lõpuks saanud juba palju konkreetsema näo – sisserändajate vool on lähiminekuga võrreldes märksa paremini kontrollitav ning Brexitiga ollakse lõpusirgel, seal on küsimusi veel vaid lahkumise mõnede tingimuste suhtes. Kuid Ukraina ja Venemaa piiridel toimunu ei anna veel selgust edaspidise suhtes – pigem ollakse seal mail harjumas kujunenud riikliku ebamäärasusega ning valmistutakse nii vinduvaks kui äkilisemaks asjade käiguks. Need kolm suundumust mõjutavad kindlasti Euroopa liidu tulevikku, esimene pigem positiivses, teine Euroopa poolt vaadatuna negatiivses suunas ning kolmas konsolideerivalt vähemasti nii kaua, kui tüli püsib asjaosaliste senistes piirides. Samuti on õhtumaades tekkimas üks uus tasakaal globaalse liberalismi ja rahvusmeelse konservatismi vahel viimase senisest tuntavalt suurema mõjuga. Seda suundumust dirigeerib USA president teistegi suurvõimude üsna vaikival toetusel, mis viitab vaateviisi toetajate kõhklustele globaalse küla võistluse mängureeglite toel oma rahvusele helget tulevikku kindlustada. Kindla koha on maailma asjades sisse võtnud keskonna muutuste pidurdamisega seonduv. Kuigi ärevuse määr ses asjas on eri piirkondades üpriski erinev ning ka sellest sugeneb reaktsioonide ulatus, on siiski ilmne, et täielikult ei ignoreeri meie ümber toimuvat enam keegi.

Eesti eelmise aasta elu keskne teema oli värske haldusreformi toimimine. Üldjoontes hakkasid uued vallad ja piirid toimima isegi üllatavalt sujuvalt. Kuigi pisemat kriginat ja rahulolematust siit-sealt kostus, viitas tegelikkus ometi, et kogu olukord reformimiseks oli tõesti pigem üleküpsenudki. Küllap tuleb ühte ja teist veel selles ettevõtmises korrigeerida, aga kusagilt ei paista ihalust endise olukorra järele. Tartu suurim ettevõtmine oli võitlus plaanitava tselluloositehase vastu. Saadi küll enda tahtmine ja vabriku plaanid suudeti päris seisma panna, kuid ometi midagi jäi ses loos ka kripeldama ning paremaid päevi ja lahendusi ootama. See midagi viib mõtte tagasi eelmise lõigu lõppu, kus juttu keskkonnaga toimuvast. Inimeksistents ei paista kuidagi võimalik olema ümbritsevat looduskeskkonda mõjutamata, küsimus ei ole seega mingi olukorra täielikus konserveerimises, vaid ikka keskkonna enda võimaluste kasutamises vastavalt selle kohanemisvõimele. Küllap see tõdemus loob mainitud kripeldust, et meie mets ole üksnes puhkamiseks ja nautimiseks. Isiklikus plaanis oli suurim asi elukohamuutus, mis distantsi mõttes oli lühike, kuid sisult ja arusaamadelt põhjalik.