Üheks selle sügise keskseks kirjutava meedia võitlusteemaks on olnud meditsiin. Kokkuvõtlikult näikse meedia sisustajate jaoks küsimuse all olema ei rohkem ega vähem, kui meie meditsiini jätkusuutlikkus või allakäik. Rünnakut alustati väga kriitilises võtmes kajastatud halbade tagajärgedega üksikjuhtumitega, kus tulipunktis meedikute suhtlemisprobleemid ja korruptiivse käitumise ilmingud (kingitused, altkäemaksud). Aja edenedes on kasvava gripihirmuga praeguseks lehelugudes välja jõutud rahutuseni ja mõnel puhul isegi eksistentsiaalse paanikani, kus sassi hakkavad minema haigust ja tervist puudutava ühiskonda valgustava tegevuse eesmärgid, vahendid, kvaliteet ja tagajärjed. Sellise tegevuse tulemusena on närvilisus meditsiini suhtes välja jõudnud ka meedikute endani, mille tunnuseks on nendegi ridadest kostunud isiklikke kui kollektiivseid seisukohavõtte kujunenu olukorra „tegelikest süüdlastest“.
Eks ajakirjandust ole mitut sorti ja erineva tasemega ning nende kuulus võitlushüüd „Avalikkusel on õigus teada!“ saab realiseeruda nii õige kollasel suuresti kuulujuttude või üksikarvamuse põhisel süüdistaval-vastandaval sõnumiedastusel kui ka hoolikal kvaliteetsel analüüsil põhineval erapooletusele püüdleval suhtlusel. Vastandamine on enamasti nii lihtsam kui ka mõjukam viis sõnumite edastamiseks, kuid see töötab pikemas ajalises perspektiivis viletsasti keerukate eksistentsiaalsete teemadega tegelemisel. Küllap on valdav enamus inimesi päri, et meditsiin on nii teoreetilise kui praktilise poole pealt väga keeruline valdkond, kus ühelt poolt saavad probleemid jätkuvalt alguse konkreetsete inimeste haigustest ja kannatustest ning teisalt nõuavad laviinina tekkivad uued teadmised ning süsteemi keerukus üha enam üha suuremat ühiskondlikku kohalolekut. Teisisõnu realiseerub meditsiin jätkuvalt konkreetsete inimeste vahelistes suhetes, kuid neid mõjutavad järjest enam erinevad sotsiaalsed asjaolud, nt. raha, õiglus jms. Ajakirjanikud eksivad, kui nad on endale pähe võtnud, et nende poolt teinegi kord viljeldav lahmivalt süüdistav partisanisõda meditsiini vastu arendab viimast produktiivsel moel, pigem külvab see vaid pinget ja usaldamatust ühiskonnas. Selle asemel tasuks meditsiini kajastavatel ajakirjanikel senisest hoolikamalt süüvida nii üksikjuhtude kui süsteemsete probleemide kajastamisse, et ei eksitaks elementaarsete meditsiiniliste tõekspidamiste vastu ega pandaks meditsiinile süüks seda, milleks ta nii kui nii võimeline ei ole. Olen jätkuvalt seda meelt, et meedikute ennastsalgav töö nii gripihaigete kui kõigi teiste patsientidega ning vankumatult püsiv soov abistada väärivad senisest märksa enam tänu ning vähem näägutamist. Küsimuse all ei ole siin ju üksnes eksinute korralekutsumine, mida muude vahendite puudumisel tuleb teha, vaid tõepoolest meditsiini käekäik Eesti riigis.