„Hüppajad”. Tom Stoppardi näidend Mart Kolditsi  lavastuses. Vanemuise etendus 6. märtsil 2007 teatri pealaval.

Sisu poolest peaks tegemist olema kriminulliga, sest laval on toimunud mõrv ja mõrvari leidmiseks oli politseiinspektor platsis, kuid peateemaks sokutati tol õhtul üle mitme aja ka filosoofiat. Taaskord üritatakse suuremat hulka tarkuse armastust puudutavat sõnavara ja kuulsaks saanud fraase  meie teatrilavale tuua, seekord Vanemuises läänemaailmse klassiku Stoppardi loo ja pealinna lavakujundajate (Koldits & Semper) abiga. Ja see ega kuigi rumalasti valitud ega sooritatud ei ole, vastupidi, kuulsa mehe kuulus lugu atraktiivsel laval peab edu tooma. Saalis olnud suure rahvahulga nägudelt paistab, et tõigi ning filosoofilisem mulin-sulin on quite fun või in. Siinkohal tasuks meenutada, et meil endal on ju oma elav klassik Madis Kõiv, kes samuti kirjutas suurt filosoofiat näidenditesse, kuid üldiselt ta võttis oma tööd ja suhtumist filosoofiasse märksa tõsisemalt või aupaklikumalt ning šöu oli seal märksa rafineeritum ja intellektuaalsem. Aga ajad on praegu teised ja tõsine asi müüb viletsalt, kuid ometi tulevad võrdlused Hüppajate ja Kõivu mõnede tükkidega vägisi peale, kuid vast mõni kirjandusteadlane teeb seda kunagi pikemini, paremini ja kõrgemalt. Oleks tõesti hea, kui kellelgi oleks viitsimist! Jah, Kõiv võttis ette juba filosoofia pühakud Leibnizi ja Kanti, nüüd tegeldi rohkemast „vaid” George Moore’i ja Wittgensteiniga, kes olid teise ilma kolinud vaevalt mõned kümned aastad enne näidendi kirjutamist. Nii Kõiv kui Stoppard on muidugi mänguilu ja -lusti huvides võtnud filosoofia ajalugu ekspluateerida ikka laiemalt kui konkreetselt need filosoofidest persoonid, kes otse laval rahmeldavad.  Oleks tõesti päris huvitav teada, kas Kõiv oli Stoppardi hüppajatest (valminud  juba 1973) midagi kuulnud, kui ta oma filosoofilisi lavalugusid kirjutas.  Esialgu tahaks mõelda, et kust ta pidi seda teadma.  Raudne eesriie ja sellest sugenenud kommunikatsioonide kasinus võiks olla küll ületamatuks takistuseks kahe meistri vahel. Aga päris välistada seda ikkagi ka ei või, sest teinegi kord rändasid asjad ja iseäranis mõtted õige kummalisi ettearvamatuid radu mööda.

Kuid mis asju siiski aeti selles Stoppardi tükis? Mu meelest ei olnud peaküsimuseks tükis ühe konkreetse filosoofia esitamine, vaid pigem ikka tunneteküllane absurdimaiguline elu läinud sajandi viimastel kümnenditel, mida oli otsustatud vürtsitada suurema koguse tarkuse armastusega briti 20. sajandi esimese poole analüütilise filosoofia stiilis. Ega filosoofidki ei pääse oma ajast, nad on üldiselt küll püüdnud formuleerida maailma  suuri püsivusi ja sellega ehk oma ajastu peavoolust välja langenud, kuid siiski mitte väga kaugele. Kui selles loos midagi filosoofiast kaalukamat üldse oli, siis pigem mingid vastused küsimustele filosoofia mõistest ja ala positsioonist ühiskonnas. Tükk pakub võimalusi õige erinevateks vastuseid nendele küsimustele  alates otsekohesest avalikust mõttetust paroodiast kuni taas mingite rafineeritumate skeemide abil vähemasti verbaalselt õigustatud tunnustamisteni. Just nüüd juhtusin kuulma internetist väga kuulsa kaasaja ameerika filosoofi Hilary Putnami loengut fakti ja väärtuse eristusest Dublinis Ulyssese auraha kättesaamisel, ja see oli just väga sellest, millest tõsiselt võinuks olla see etendus. Juba päris alguses märkis Putnam, et talle meeldiks  filosoofiat määratleda teise Harvardi filosoofi Stanley Cavelli järgi täiskasvanute haridusena. See on muidugi omamoodi tabav ja sobiv määratlus ning iseloomustus ka meie etendusele. Filosoofiat ja tema ajalugu  on moodsal õige sageli üritatud serveerida hariva mänguna, kus reeglites ollakse väga vaba ja tolerantne, kui ainult mängijail ei tuleks isu mängust lahkuda. Ses mõttes jäädi etenduses täiesti ja väga filosoofiliseks, sest mängiti ju suurte mängu elust veidravõitu, kuid mõnusas maailmas. Filosoofiast olulisemakski keskmeks tuleb etenduses pidada naist oma kutsuvate sädemetega ning lavastaja oli nende vormimise ja eksponeerimisega tublisti vaeva näinud. Naist lasti oma kindlate läbiproovitud ihuliste argumentidega paista järjekindlama ja veenmises edukama filosoofina kui rangelt õpetatud meespäid. Aga aeg oli muutunud selliseks, et elu ei küsinud enam nii palju mõtlemise (hoolika keele loogilise analüüsi diktaadi) järele, vaid hoopis hinge vangistatud soovide ja ihade vabastamist. Ühiskonna akadeemiline sõnum lavalt oli üheselt selge ja karm: usuteaduse, moraali ja loogika õppetoolid on ülikoolide põhjakiht ning nüüdsel isikuvabaduse ajastul piisab täiesti, kui seal üldse keegi midagi toimetab, peaasi et nad ei segaks vältimatut progressi rallit. Kuid moodne aeg vajab ka omi kangelasi, selliseid nagu Kuult naasev astronaut Scott, kes toimetab märksa tulemuslikumalt kui see kapten Scott, kes sajandi alguses ülimalt austusväärselt, kuid traagiliselt lõunanabal käis.

Mida arvata etenduse teostusest? Maksimaalselt võimaliku suurusega lava, mida oli veel suurendatud silmatorkavalt hulgalise video abil näidatud vannitoaga, kust hulgaliselt hingelist intiimsemat enesepaljastust lasti paista ja kõlada. Ei olnudki hulk aega näinud Vanemuise lava külgseinu, kuid töiselt kõledad olid nad jätkuvalt. Muidugi tõmbas tähelepanu kollane prillvuntsidega hüppajate seltskond, kellest üks oligi ärakoksatud professor. Nende kollasus oli tõesti intensiivne, ei tea, kas tähendas see, et hall mass on moodsal ajal palju säravamaks saanud või hoopis pühakirja apokalüpsist kollase rassi ülemvõimust.

Aivar Tommingas tegi oma eetikaprofessori töö igati korralikult, kuid hoolimata suurimast rääkimisajast ei olnud tema siiski loo peategelane. Helena Merzini Dorothy pidi hoopis sel õhtul särama. Tema ihu sai sellega õige kenasti hakkama, kuid hääl paraku mitte.  Nagu filosoofiaprofessorgi, oli Dorothy mitmekordsert kombineeritud suurus, sest Dorothy Moore oli etenduse kirjutamise aegadel päriselt ka tuntud poplaulja, kes jättis ühel hetkel lavalauad sinnapaika, kuid oli tollel hetkel ilmselt reaalse isikuna palju kuulsam kui mõni George Moore’i  filosoofist nimekaim. Aga üldiselt said näitlejad oma töödega hästi hakkama, kuid samas siiski ka suurema särata.

Kokkuvõttes oli etendus igati õnnestunud. Mõnedel tekkis ehk huvi filosoofia ja  laval mainitud filosoofide suhtes, mõni sai ehk naudingu naise kiirgavast ilust ja tõmbest, mõnel tekkis ehk hea tuju veidravõitu elukompotist, kus palju tähtsaid ja suuri asju segiläbi. Kuid loo kriminaalne peaküsimus „Kes tappis professor McFee?” jäetigi tol õhtul vastamata, kuigi on täiesti ilmne, et see ei juhtunud iseenesest, vaid kellegi kohalolnu abiga. Ehk eetikaprofessor ei olnudki nii elukauge ja teoreetiline mees, kui ta end paista lasi?