Konverentsid kipuvad olema ühed sellised sündmused, millest aja jooksul jäävad mällu üldisemad meeleolud ja vaid mõned õige konkreetsed seigad, ütlused, seisukohad. Otsustasin seekord, et jäägu kahest päevast pidevast jutust ja selle kuulamisest ühel tähtsal teemal järgi omapoolne reaktsioon nii isiklikku kui märkmelise mälu alusel. Lisaks mu enda muljetele, võtab siin aegajalt sõna ka Oskar Loorits, kelle ütlused pärinevad tema „Eestluse elujõust“. Lugu ei püüagi anda mingit täielikumat ülevaadet konverentsil räägitust, pigem on see räägitud juttudest ajendatud mõtted ühe osalise peas. Ürituse lõpusirgel avastas Margit Sutrop, et polegi jutuks olnud, mis need väärtused siis ikkagi on. Olgu meie enda monumentaalsest teadmiste varamust pärinev üheks võimaluseks määratleda konverentsi võtmemõistet:
väärtus, filos reaalsuse aspekt, asi, nähtus või suhe, mis on inimese kui indiviidi ja ühisk. olendi eksisteerimise seisukohast oluline. ……..(Eesti Entsüklopeedia, 10. kd, lk 577)
Siinkohal oleks ehk paslik lisada, et väärtused ei ole täiesti ja kogu ulatuses inimesi ümbritsevast determineeritud, kuid mitte neist ka hoopis sõltumatu ning samamoodi ei pärine väärtused vaid inimeste peadest. Erinevad ajad võivad väärtuste kontekstis olla õige erinevad ja meil on olnud võimalus seda omal nahal kogeda: kui nõukogude aeg kippus ühiste väärtuste arvu vähendama ja hoidma neid stabiilsetena, siis alates 1990test tuli väärtusi kui seeni pärast vihma ja nii mõnedki neist pesitsevad vaid õige üksikute peades.
Et ei jõudnud 13. juuni 10.30ks SA Domus Dorpatensise kaunitesse ruumidesse ega kuulnud, mida Peeter Tulviste ürituse avamisel ütles, siis olgu siinse meenutuse alustajaks Oskar Loorits: „Ideede loov ja lõhkuv jõud on muutund hoopis tugevamaks, kui nn. teoinimesed oskasid käesoleva aatomisajandi algupoole kujutella.“ Ja veel mujal: „ Kes ideoloogilises võitluses kaotab, kaotab oma tuleviku. See kaotus võib tabada mitte ainult miljoneid individuaalselt, vaid terveid ühiskondlikke gruppe, terveid maailmavaatelisi ja usulisi voole, terveid majanduslikke ja poliitilisi süsteeme. Harvadelle sugupõlvedelle on antud osaks elada kas aktiivselt või passiivselt kaasa nii põnevat, nii sisukat ja nii otsustavat aega“ (op. cit., lk.5-6).
Ei olegi tegelikult sedavõrd võimsale sissejuhatusele midagi lisada, kui ehk seda, et nüüd 50 aasta pärast ei ole midagi teisiti ja väärtused ei ole rohkem ega vähem kui ideoloogia tuumaks. Eks nõukogude ajast saadik on meie inimestel allergia kõige vastu, mis kuidagi ideoloogiasse puutub ja/või sellega märgistatakse, kuid võta näpust, ilma ei saa ka kuidagi. Küllap on muuhulgas ka sel allergial oma osa, miks meil praegu ideoloogiarindel seis nii ebakindel on. Muidugi võib teha näo või isegi olla arvamusel, et elame parimas võimalikus maailmas, siis pole tõesti ideoloogiast enam põhjust kõnelda. Küll oleks see mage variant, et ongi parim maailm meil käes ja ei mingeid teisi maailmu enam.
Ja kui siis koosolekuruumi jõudsin, oli puldi taga Rein Taagepera, kes pajatas sellest, et usaldamatus tapab meid, st eestlasi, ära; et mehed ärgu olgu patriarhaalselt mehised, nad kussutagu lapsi ja olgu järeleandlikud; et läänemaailmas on võistllejatel võistluse ihaldatavate tulemuste gradatsioon võit-viik-kaotus ja idailmas hoopis võit-kaotus-viik; et oma miljoni hingega on eestlased ühiskonnana tõeliselt kriitilises seisus. Kui tähtis on olla ikkagi kohal õigel ajal, kui lugesin Taagepera ettekande kirjalikku teksti, siis selle esimene, mul tookord kuulmata jäänud lause ongi vist loo kõige olulisem sõnum: alates 1990test oleme surmateel ja meil on vaid 10 aastat sellelt teelt lahkumiseks. Karmid sõnad, ähvardav olukord. Oh kui palju viise on seda väidet tõlgendada, alates ignoreerimisest kuni süüdlaste otsimiseni ja olukorraga leppimiseni. Ja kohe natukese aja pärast lisab Taagepera, et eesti ühiskond on haige. Olen ise sellistel teemadel mõelnud, kui olin 2000. a. Indiana ülikoolis Bloomingtonis ja pidasin seal eesti tervisest ka ettekande sealsele eesti uuringute seltskonnale. Need teemad vajavad eraldi tööd ja loodetavasti seda keegi ka teeb.
Taagepera tegi eesti tulevikuks panuse just meestele: nende võime luua usaldust ja lääne tüüpi institutsioonidega ühiskonda oleks vahendid eesti päästmiseks.
Kui lugesin Looritsat, siis tundsin mitmel korral, et mõlema vaadetes ja hoiakutes on midagi sarnast. Ehk on see, mille kohta ütleb Loorits: „Ärgu idealiseeritagu huupi meie ajaloos sündmuste dünaamikat, vaid imeteldagu meie eksistentsi staatikat – see on meie olemusele palju omasem ja muidugi ka püsivam jõujaam kriitilistel aegadel“ (lk 13) või hoopis „Soomeugrilaste juures on perekonna osatähtsus niivõrd domineeriv, et kogu nende sotsiaalne elu lähtub kodutundelt, haarates ühiseks tervikuks niihästi elavad kui surnud omased nagu Hiinaski“ (lk 55). Niisiis laskem meist rohkem välja seda, milleks oleme vormunud aegade jooksul ja väärtustagem peret. Erinevalt Taageperast teeb Loorits eestluse püsimise suhtes panuse naistele ja emadele, nt. „Emade siseelu väärtustasemest sõltub järgmise sugupõlve vaimne kõrgus või madalus, lastest tunneme emadegi olemuse suurust või närusust“ (lk 118) või „Eesti emade hingelaadis ja koduarmastuses on kõige suurem tagatis eestluse elujõule: nii vitaalseid ja nii kõrge vaimse tasemega naisi ei oma kuigi paljud rahvad maailmas“ (lk 120). Looritsa arvates suudavad eesti naised hoida rahvust elus hoolimata meeste tegemistest või mittetegemistest. Kui tulla tänapäeva, siis kipun nõustuma Looritsaga, et just naiste tegemised määravad meie püsimise: kui nad loobuvad mistahes põhjusel (muuhulgas nt üliaktiivse ühiskondlikel redelitel rabelemise idealiseerimine ja väärtustamine) laste muretsemisest, siis saavad inimesed tulla siia vaid piiri tagant või katseklaasidest. Nõustun muidugi mõlemaga, et perekonna püsimine ja toimimine on senise ühiskondliku korralduse seisukohalt kriitilise tähtsusega ja üksikisiku individualism panen ühiskonna hoopis teisiti tööle kui perekonna individualism.
Arutelus võttis Margit Sutrop üles teema, et ehk on usaldamatuse põhjuseks probleemid õiglusega ühiskonnas. Taagepera pareeris sellist võimalust päris ägedasti ja mitmel korral, mis ei jäta kahtlusi sellise seisukoha olemises tema veendumuseks. Tema tees on lihtne ja karm – õiglust polegi õigupoolest olemas, see on vaid igaühe enda ettekujutuse vili. Andresel ja Pearul olnud erinevad õiglused ja need andnud väga erineva tulemuse. Ma ei ole sellega sellega kuigi nõus, meestel oli ikka üksjagu sama arusaam õiglusest, kuid õigusega olid asjad ehk teisiti.
Järgnevalt rääkis Tõnu Lehtsaar võimu konfliktoloogiast. Konfliktid tekivad, on, toimivad, kaovad, niisamuti võim. Konfliktid ja võimuvõitlus on vastastikuses teineteist tingivas seoses, nad saavad olla isegi väärtused omaette. Nihil sub sole novum, Marx on selles vallas kõvasti vaeva näinud.
Mikko Lagerspetz kuulutab kohe, et Ida-Euroopa maades on üsna ühetaoline väärtuste vaakum, eks ikka vast nõukogude võimu kadumisest ja üleminekust uuele ühiskondliku eksistentsi viisile. Eks väärtuskriise ole varemgi ette tulnud ja nad on pinda ette valmistanud millekski uueks. Lagerspetz räägib, et nendes ühiskondades on selgelt tuvastavad ühed võitjad ja kaotajad, kusjuures võitjaid on vähe ja nende võitu ei õnnestu arvukamatel kaotajatel vaidlustada. Võitjatel on oma retoorika a la „kannatage pisut, pärast läheb kõigil heaks“. Siiski ei õnnestu mul märkmetest aru saada, kas selgub, et sedalaadi loosungid on Lagerspetzi arvates nende tegelik arusaam või vaid mask oma asja ajamiseks. Ma ise kipub esimest võimalust arvama. Postmodernsel ajastul on heaolu saanud tähtsaks väärtuseks, mis ühiskonna asju oluliselt suunab. Siit ei ole enam raskeavastada, et raha kipub olema kaasaja suurim ja universaalne väärtus ning selle alusel saab väita, et väärtusvaakumi jutt ei olegi kuigi põhjendatud. Ja väärtuste konverteeritavus on paljude võimalustega väljakutse, mida ei julgeks väga valjult veel soovitada. Ikka veel oleks kõhe, kui keegi sooviks vahetada osa või kogu usalduse dollarite, eurode või mõne teise konverteeritava väärtuse kindla koguse vastu.
Margit Sutropi kommentaar räägib paradoksist, et inimesed soovivad kollektiivseid väärtusi, kui valitakse ikkagi individualism. Lagerspetz peab sellist olukorda mõistatuslikuks. Üks võimalus paradoski lahendada on tunnistada väärtushierarhiate olemasolu.
Jüri Allik ei nõustu Lagerspetzi väitega, et N Liit oli homogeenne: Eesti enda ühiskond oma selge varjatud eesmärgiga saada taas iseseisvaks on Alliku väite kinnituseks.
Ja siis esines Kaja Kuivjõgi sõltumatust poliitikauuringute keskusest „Praxis“ ning tema kõne oli meie vaimse tervise seisust. Jutt oli ses mõttes küllalt tehniline, et räägiti Stakesi mudelist vaimse tervise mõõtmisel ja näidati mitut sorti arvandmeid ja graafikuid vaimse tervise näitajatega. Andmed pidi saama ilmutatud ka kuskil autoriteetses publikatsioonis, kuid ei suuda meenutada, millises ja millal täpselt. Aga loo enda järeldus oli selge ja karm: meie vaimne tervis on halb ja läheb aga hullemaks. Eks muidugi see vaimne tervis ise ole üks keeruline asi, millest võib ilmselt õige mitut moodi aru saada. Siin on vist võimalik vähemalt kahte moodi asjale läheneda: ühelt poolt on see ühiskondliku grupi vaimne tervis ja teiseks on see ühiskonna liikmete individuaalse vaimse tervise numbriline hindamine ja nende numbritega trikitamine. Selles töös on tegemist ilmselt teise variandiga: üksikuid inimesi küsitledes selgitati, et eesti inimeste hing jääb järjest haigemaks ja see kõik on kuidagi seotud meie ühiskondlike oludega. Ja muidugi tuleb aegajalt kiusatus Teiselt variandilt esimesele hüpata ja tuvastada, et kogu meie ühiskonna vaimne tervis lonkab. Selline diagnooside esitamine on muidugi efektne, kuid samas ka küsitav ja vastutustunnet vajav, sest siit ei ole kaugel soovi hakata muudkui ühiskondlike gruppide ja tervete ühiskondade vaimset tervist mõõtma ja diagnoosima ja selle alusel ehk ka seda tervist mingite meetmetega tohterdama või hoopis sotsiaalseid organisme ei tea veel kelleks pidama. Mulle on küll sotsiaalsed organismid ja sotsiaalmeditsiin sümpaatsed, kuid nende hindamist ja nendele toimimist tuleb teha suure ettevaatuse ja respektiga. Samas on see katse ikkagi hinnata ühiskonna seisundit ja ses mõttes väärib hindamist ja toetust, sest praeguste arusaamade järgi on ühiskonna asjad suuresti meie enda kätes ja meile kõigile ning iseäranis poliitikutele kulub olukorrast aimu saamine ja head nõuanded ikka marjaks ära. Oluline oli veel see, et õiglus või õigemini selle puudumine on uurijate arvates päris kõvasti vaimse tervise lahkumisega seotud.
Ja siis tuli paneeldiskussioon Peeter Tulviste juhtimisel, kus puuduvat Hans H Luike asendavad Oskar Looritsa kunagised mõtted. Mulle muidugi jätab see va paneel imeliku tunde ses mõttes, et tavatähenduses on tegemist ühe plaadi moodi asjaga ja seetõttu kõlaks ehk kodusemalt isegi plaatdiskussioon. Tunnistan muidugi ausalt, et ega ma päris hästi ei teagi, mida see plaatdiskussioon ikka päris täpselt tähendab, kuid seekord püüti kokku võtta seniräägitu ja siduda seda ehk laiemasse konteksti, mis mu meelest väga hästi välja ei kukkunud. Jah, ettekannete meenutamisel tuli taas üles õigluse teema ja Taagepera põrutas veelgi kategoorilisemalt, et õiglust pole olemas, on vaid kadedus. Millegipärast tundub, et selline seisukoht on ikka päris marginaalne ja mullegi paistab, et nii õiglus ja eriti veel selle puudumine on samamoodi olemas, kui sellised asjad nagu õnn, lootus jt.
Ülo Kaevats rääkis mitu korda, et meil siin vale arengumudel käsil, hoopis partnerlusühiskond on see, mis aitab. Siin ei ole muidugi teist, kui toetada teda nagu seda teevad arvukad vanasõnad ja kõnekäänud (rahvatarkus).
Peeter Tulviste kippus aegajalt ägedalt vastandama nõukogude aega ja praegust eluolu ja mõnikord veel sellisel viisil, et kui me usinalt kapitalismi ei ehita, siis on kuri sotsialism kohe jälle platsis ja siis me veel saame vett ja vilet.
Oskar Looritsal on olemas retsept, mis on küll oma pool sajandit formuleeritud, kuid näikse töötavat endiselt päris hästi: „Meie väärtusteadvus peab pidevalt püsima üle demagoogilise, üle spekulatiivse, üle oportunistliku ja üle oma isikliku omakasu-taotelu või närutamise. Kui sel kõrgusel enam ei püsita, siis on paratamatult vesi ahjus“ (lk 25).
Polegi siin muud, et tuleb nõustuda nendega, et ühised väärtused on meile ütlemata vajalikud ja praegune hägusus väärtustes teeb kogu sootsiumi elu keeruliseks. Väärtused on ses mõttes õige tõrksad, et neid ei kehtesta paragrahvidega seaduses, vaid kuidagi hoopis varjatumalt ning samas ei maksa loota, et soovitud väärtusest iseenesest kehtestuvad. Just vastupidi, laisalt oodates võtavad maad sageli just sellised väärtused, mis põhjustavad paljudes meelehärmi.
Eestile on seega siis vaja selgeid väärtusi. Üks viis on need väärtused defineerida endale võetud eesmärkide kaudu ja siin pole kahtlustki peaeesmärgis – see on eesti rahvusorganismi eluvõime püsimine ja edendamine selles üsnagi keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas. Ma ei ole nõus Postimehega, kus 14.augustil 2003 määratleti riigi lõppeesmärgiks inimeste heaolu kasvu. Selline lõppeesmärk võib kergesti esile kutsuda soovi asendada oma riik mõne teise parajasti paremal järjel oleva riigiga. Rahvusorganismi elemendid on eesti inimesed ning nende omadustest, omavahelisest põimumisest ja suhtlemisest ümbruskonnaga sõltub peamiselt, millise koha me võtame ühiskondade ja rahvaste pulbitsevas peres. Kellega minna kaasa või hoopis passida pisut ja hoida end pisut ettevaatlikumalt tagasi, et siis juba kindlamalt sissetallatud radadele siirduda? Need on küsimused, mis meie eurootsuses vastamist vajavad. Iroonia on selles, et samad põlvkonnad peavad tegema neid suuri otsuseid, kaasas soovid, hirmud, probleemid ja ka mingi kummaline piiratud stabiilsus möödunud sajandist ja ka kahtlused, kas saame hakkama uues seltskonnas. Jah, peamine näib olema rahvusliku enesekindluse küsimus ja siin tuleb mängu usaldus või selle puudumine, mis on võimelised enesekindlust kasvatama või kaotama. Ja just siin punktis on paslik meenutada poliitikuid, nende suured ja iseäranis pisikesed teod on need, mis häälestavad organismi hoiakuid. Looritsal ei olnud poliitikuisse palju usku: „Läbi aegade kuni tänapäevani eestluse elujõud selles ep seisnebki, et rahvamassi enda keskmine vaimusuurus ületab vormilise juhtkonna keskmise vaimusuuruse ja et just nimetust rahvamassist me leiame endile ja oma noorsoole puhtaid ja õilsaid eeskujusid, kui nimepidi tuntud suuruste enamik ei võimalda kahjuks idealiseerimist“ (lk 17). Ajad on nii palju muutunud, et ei ole sugugi ükskõik, kes meie eesotsas ja liidrite tegemistel on sel ajajärgul väga otsustav roll. Kui rääkida majanduse mõistetega, siis usaldus on tõesti väga kõrge kvaliteediga kapital, mida raske juurde luua, kuid ütlemata lihtne ära raisata. Selge on ka see, et organismi püsimiseks peavad selle osalised loovutama organismile reaalse ja mõnikord päris kopsaka panuse ning alluma muidugi ka teatud reeglitele. Jah, lihtsatest ja selgetest asjadest oli just juttu ja jäägem siia pidama meie ühiste väärtustega.
Mõne tunnipärast keeratakse konverentsil uus ingliskeelne lehekülg ette ning põhjuseks ettekanded ja arutelud väärtustest, mis avaramad kui vaid meie enda käekäik.
Alustab seda seeriat Jürgen Mittelstrass Konstanzi ülikoolist ettekandega teadmisest kui hüvest või hoopis kaubast. On olemas ka inglise keeles peetud ettekande saksakeelne tekst, kuid loobuksin siin tekstile toetumisest ja kirjeldan pigem seda mida jõudsin ettekandest haarata. Tunnistan muidugi kohe, et ei suutnud kogu ettekannet lõpuni sisult haarata ja kommunikatsioon ei olnud seetõttu täielik. Üldise mulje ettekandest jäi väga hea, tegemist oli sügava ja hoolikalt viimistletud ettekandega, mis ilmsesti ükskõik mis keeles ja kellele esitatuna ületab vahetu mälu ja vastuvõtuvõime mahte ja seetõttu kipub osa mõtet paratamatult üle ääre maha jooksma.
Mittelstrass alustab Aristotelest järgides, et teadmine kuulub olemuslikult inimeksistentsi, see on praksise kõrgeim vorm. Samas möönab ta, et teadmine on kaotamas subjekti ja see omakorda teeb teadmise kaubaks. Mittelstrass esitab kuus teesi, mis kaudu püütakse teemat avada. Järgnevalt vaatlen mõningaid ettekandja mõtteid nende teeside raames:
¤ Haridus olgu ajendatud igapäevavajadustest. See teeb ta paindlikuks ja kohanemisvõimeliseks. Praegune maailm on ekspertide ja spetsialistide maailm. Eks see tähendab, et teadmise läbi on maailm killustatud, kuid samas on järjest suurenemas vajadus mõista maailma tervikuna. Kes või mis on see, kes üritab mõista kogu maailma? Ehk ilmub lisaks poliitikale mõni laialdasemalt respekteeritud akadeemiline ala, mis püüab ühiskondliku tervikuga tegelda.
¤ Kui teadmine lõhutakse tükkideks, siis on loodud tingimused nende sidumiseks turumajandusliku ühiskonnakorraldusega. Nii teadmise orientatsioon kui ka haridus on siis sama ülesande teenistuses ja tegevuse mõõdupuuks võib kergesti saada majanduslik edukus selle sõna laias tähenduses. Teadmise loomuse muutub, see kommertsialiseerub ning me näeme seda kaasajal ühe enam ja enam. On harjumatu ja isegi imelik, et NASDAQ mõõdab teadmist, kuid nii paistab see olema. Kuid milline on teadmise loomus? Seostub ta jätkuvalt inimese teenimisega inimese poolt? Näib siiski nii olevat, et tugevasti ühiskonnastatud turumajandus saab teenida suurema arvu inimeste huve kui kasina kontrolliga turumajandus.
¤ Teadmine ei võrdu informatsiooniga ja teadmisel põhineb ühiskond ei võrdu infoühiskonnaga. Eks siin oleneb palju muidugi sõnade tähendusest, kuid tõepoolest teadmine sisaldab lisaks informatsioonile veel midagi, ehk on see tõlgendus(ed) ning eks rikkamal mõistel põhineb ühiskond ole mitmekesisem kui see teine.
¤ Teadus on mitut moodi tõlgendatav nähtus: (i)teadus kui teadmise eri vorm, (ii)teadus kui institutsioon, (iii)teadus kui ideaal ja kui eluviis. See viimane on praegusel ajal saanud kõvasti räsida ja kipub aegajalt ja mõnes kohas hoopis kaduma. Sellest on kahju, kuid inimese avalik sotsiaalne elu näitab üheülbastumise tendentsi ja ühiskonna poolt vaadatuna pole suuremat vahet olla õpetlane või töömees vabrikus: sinu tööpanust püütakse formaliseerida nii aja kui ka toodetu alusel. Ka õpetlasel on nüüd peatähtis toodang, mitte looming.
¤ Paljud asjad on küll teisiti, kuid haridus jätkab tegelikult vana idealistlikku traditsiooni uutes oludes, st. haridus on jätkuvalt keskkond, mis seostub tugevasti ratsionaalsusega.
Kokkuvõttes tunnistan, et oli konverentsi tipphetk, kus üks õpetlane tunnistas, et mõistab ühiskonna vaimses maailmas toimuvaid suuri muutusi, et osa vanu armsaid asju on paratamatult läinud ning ei ole õige lahkuda koos nendega.
Konverentsi teine päev algab Jüri Engelbrechti ettekandega teadusest ja ühiskonnast. Teadusel on arengulugu ja katsugem seda hoomata, siis saab nii teadusest kui teadlastest paremini aru. Teadlase positsioon on konfliktne ses mõttes, et ta peab olema nii teadlane kui kodanik, mis teinegi kord sünnitab moraalseid probleeme.
Matti Häyry ja Tuija Takala rääkisid euroopa ja ameerika väärtustest bioeetikas. Olin nende selleteemalist ettekannet juba kord kuulnud, kuid seekord sobis mulle jutt mitmes mõttes paremini, põhjuseks ilmselt nii kuulaja kui ka ettekandjate vahepealsed pingutused asjas veelgi rohkem selgust saada. Niisiis pööras meie ühiste väärtuste konverentsil jutt väärtuste erinevusele. Bioeetika kaasaegsel kujul tekkis USAs 1960tel ning sealsed arusaamad ja lähenemised on sellel alal siiani päris valitsevad. Ameerika vaatepunkt on kokkuvõetav Tom Beauchampi ja James Childressi printsiplismina, mida on päris sageli hakatud kutsuma selles loos ülikooli järgi Georgetowni mantraks. See mantra ehitab bioeetika neljale põhiväärtusele: autonoomia, heategemine, kahjustamise vältimine ja õiglus. Algsele läbimurdele lisaks on nüüdseks see vaade teeninud ka hulgaliselt kriitikat nii põhiprintsiipide kõikehõlmavuse kui printsiipide piisavuse kui muude aspektide kohta. Euroopa ei taha leppida mitmetel põhjustel taolise bioeetika väärtuste skaalaga ning sellele tahetakse lisada veel mitmeid teisi, millest olulisemad on inimväärikus (dignity), solidaarsus (solidarity) ja ettevaatus (precaution). Neist
kaks või siiski kõik kolm on Euroopas juba kristliku traditsiooni tõttu väga olulised ja mõjukad. Kokkuvõttes on autorid seisukohal, et selline vahetegemine on mõistlik ja vajalik, kuigi jah, tegemist on aste madalama püüdlusega kehtestada ühiseid väärtusi ja norme.
Diskussioonis möönab Jürgen Mittestrass, et tegelikult ei ole vist vahed kahe regiooni vahel nii väga suured ja tegelikult on ka väärtuste universalismil omad väärtused. Autorid on sellega päri, pealegi tunnistasid nad juba oma loo alguses, et toodud eristus ei ole absoluutse iseloomuga. Rein Taagepera pakub välja eetikutele produktiivse suuna – geoeetika, mis tegeleb kogu selle väärtuste karusselliga, mille on tekitanud kultuuride paljusus. Geoeetika on mu meelest samuti tore ettepanek, või isegi võrdlev eetika.
Gil Siegal rääkis bioeetika väärtustest Iisraeli kontekstis ja tüvirakkude uurimise näitel. Iisraelis on teadupärast on suhteliselt vaba mänguruum tüvirakkudega seotud uurimistööks ja ettekanne esitas sellise olukorra õigustusi. Päris huvitav õigustus kogu teadusele ja tehnoloogiale, sh tüvirakkude uurimisele, on see, et inimkonna eetoseks on loodu, st bioloogiliste organismide ja muu maailmas sisalduva paremaks tegemine. Kõiksugu vahvaid asju saab seostada selle põhimõttega, nt. inimene võtku täitmiseks osa looja ülesandeid või loodu ei ole väga hästi õnnestunud ning vaja teist parandada või aukartus maailma vastu pole põhjendatud jms. Meie kontekstis on tegemist päris revolutsioonilise arusaamaga, oleme siiani endale väiksemaid ülesandeid täita võtnud.
Jüri Alliku ja Anu Realo ettekanne rääkis sellest, kas eestlased on individualistid või kollektivistid ning kuidas seda empiiriliselt selgitada. Et need põhimõisted on õige mitut moodi tõlgendatavad, siis ei ole ime, et erinevad uuringud võivad anda erinevaid ja isegi vastukäivaid tulemusi. Ühe uuringu kohaselt arvab ¾ eestlastest, et nad on individualistid. Mu kõhutunne on siinkohal natike nõutu: ühelt poolt paistab tõesti, et oma särk on ihule enamikule tõesti kõige lähemal, kuid seda kambavaimu tundub meil ikka kah nagu olema, kuid siiski vist vähem, kui paljudel teistel rahvastel. Üksi norutamine tuleb väga sageli ilmsiks siis, kui midagi ei lähe just nii nagu soovitud. See soov näikse nii mõnigi kord suurem olema, kui tegelikud võimalused, st sageli just teiste soovid. Ja siis tuleb mängu sotsiaalne kapital Robert Putnami versioonis, mis vastab sotsiaalsete suhete hulgale selle sõna laias tähenduses: umbes nii, et kui on rohkem suhteid, siis on ka rohkem kapitali. Selle mudeli järgi individualism loomulikult vähendab sotsiaalset kapitali. See sotsiaalne kapital on tore mõiste, kuid muu meelest kapital saabki olla ainult sotsiaalne, muud kohta tal vist eksistentsiks ei ole.
Erinevates suuremates ja väiksemates uuringutes on eestlased mõnikord rohkem individualistid, teinekord jälle kollektivistid. Siiski on olevat üsna kindel see, et eestlased on õige ilmalik rahvas, mida nad minu kõhutunde järgi samuti on ja samas päris erinevad postmodernses ühiskonnas elavatest rahvastest. Ei teagi, kas selle üle rõõmustada või kurvastada: ühelt poolt oleks justkui midagi erilist, teisalt aga võib see meid kuidagi vanamoodsaks teha.
Sotsiaalne kapital on siiski huvitav asi, olgu ta minu versioonis varandused laias tähenduses: lisaks loodusele, selle varadele ja inimestele kuulub siia ka vaimuvara, st keel, teadmised, oskused, traditsioonid ja sotsiaalne kogemus jms. Ma usun sellist sotsiaalset kapitali mängivat väga olulist rolli ühe rahva elus ja praegu näikse olevat meil aeg, kus olemasolevat kapitali muudkui kulub ja me ei teagi õigupoolest palju meil teist üldse ikka on. Äkki on teine hoopis läbi ja oleme ehitamas lootusetut hoonet? Poliitikutel on ülivägaraske tunnistada, et kapital on otsas või elatakse hoopis ühel võõral kapitalil, sest lõhnab senise ühiskonnakorra lõpu järele. Samas toome jõudsalt sisse võõrast kapitali, mille kergekäeline taastootmiseta kasutamine kindlalt meie iseseisvust ja miks mitte ka elujõudu sööb. Usun siiski meil kapitali olevat, kuid küsimus on selle koguses, sest see määrab millise stsenaariumi saame oma elu üldse seada. Tarkus, et võlg on võõra oma, pole kindlasti oma kehtivust kaotanud.
Marju Lauristin rääkis ürituse viimases ettekandes üleminekuühiskonna sotsiaalsetest väärtustest. Eesti on üleminekuühiskond ja meil on peaaegu niisamuti nagu enamikus või kõigis teistes riikides, mis siirduvad praegu nõukogude võimult kapitalismi. Sotsioloogid on mõõtnud, et ~40 % eestlastest on kindlalt kollektiivse orientatsiooni pooldajad ja vaid ~15 % kindlalt individualistliku orientatsiooni pooldajad, kuid valimistel võidavad ikka ja taas parempoolse orientatsiooniga poliitilised jõud. Paradoks, muidugi. Põhjuseid on siin palju ja mitu gruppi, eks ikka meie sotsiaalne kohanemisvõime ei ole piiramatu ja üle oma varju ei hüppa.
Ja ongi käes lõppplaatdiskussiooni aeg. Margit Sutrop alustab ootamatu tõdemusega, et keegi ei siiani rääkind, mis need väärtused üldse endast kujutavad. Jah, nii kukkus välja, kuid Matti Häyry haritud mehena annab kohe mõned olulised teevidad, nt et väärtused, normid ei ole tegelikult nii väga erinevad ning eristada saab normide subjektiivsust/objektiivsust jt. Sutropi arvates sättis konverents fookusesse pigem usalduse, mida ta tõepoolest tegi. Mittelstrass lisas, et väärtus on väärtustamise tulemus ning kollektivism ja individualism on moodsa ühiskonna äärmused, mis tähendab mõnikord olla nii võrdne kui erinev samaaegselt. Lauristin rääkis teada-tuntud anekdoodi kommunismist, mille suutsin ikkagi praeguseks ära unustada, ja märkis, et usaldus tähendab väärtuste jagamist. Häyry meenutas ühte mittesoovitavat protsesside jada (hirm-usaldamatus-normide purunemine), mida tasuks ühiskondlikus asjaajamises ikka ja jälle meeles pidada. Oskar Loorits võiks öelda ehk lõpetusel, et „Eesti rahvusliku ühtsuse huvides tuleb seejuures hoiatada, et demokraatia kodanlik ja sotsialistlik vool ei tohi üksteist eitada ega ennast ainuõigeks pidada, vaid peavad leidma kompromissi-platvormi, — muidu on meie liig nõrgestatud rahvusorganism lõheneks puruks ja variseks lootusetult kokku“ (lk 129) ja veel „Kes tõsiselt tahab taastada vaba Eestit, taastagu kõigepealt eetiline monism oma suhtlemises ja käitumises, ses see on ainus reaalne alus kõigi kaasmaalaste ühisrinde moodustamiseks“ (lk 131). Mul tuleb veel pähe lisada, et väärtus ühel poolt püsivam eesmärk, mida püüelda ning teisalt ka identiteedi märk, sest samad või sarnased väärtused suudavad inimesi ühendada.
Kaks päeva kollektiivset mõtlemist olid läbi saanud ja nagu sageli sellistel puhkudel oli pea korraga nii täis kui tühi, kui ruumist lahkusin ja koduteele asusin. Suur tänu korraldajatele!