Tund aega „Virmalistega“. © 2004 by Jüri Lina. Firma „Referent“, Stockholm, 2004.

Virmalised: „Hetki, neid on palju, kus sitkeid nalju veel olla võib, veel olla võib…………

Jah, meeleolukalt möödub see tund. Läbi unustuse loori tulevad kuskilt meelde vanad ajad seitsmekümnendatest,  kus mõnel pool tänavatel paistsid  suured punasinikarva sildid-pildid ja jutlustati helget tulevikku, kuid inimeste elu ja loodus käis ikka omasoodu ega hoolinud suuremat ei permanentsest maailmarevolutsioonist, oodatavast kommunismist ega kapitali inimest vabastavatest omadustest.  Eluring veeres: talve järel tuli kevad, nooruse järel küpsed ajad ja muudkui tuli minna. Juhtus muidugi, et loodus ägas sotsiaalse koorma raskuse all, kuid kokkuvõttes oldi nii siin kui seal, st Idas ja Läänes, veendumusel inimkonna piiramatu progressi ja õnne võimalikkusest. Oli kaks erinevat retsepti õnnele jõudmiseks, üks tegi panuse piiramisele, kollektiivile ja ilmsele blufile ning teine vabadusele, asisusele, individualismile ja varjatud blufile. Esimene tahtis tõestada, et kui ühiskond on õnnelik, siis on seda ka tema liikmed; teine rääkis, et igaüks üksikuna peab õnnele jõudma ja siis saab ka ühiksond õnnesärgi selga. Pidi veel minema pisut aega, et jõuda arusaamisele, et kumbki puhtal kujul ei ole määratud realiseeruma ning elu sunnib retseptidesse rohkem ühiseid asju lisama. Nüüdseks on selgunud, et kollektiivne retsept kõrbes isikuvabaduses ning seesama vabadus ei saa minna piiramatusse, ei paista õnne olema seal. Kui tookord vanamehed tegid poliitikat ja värvisid maakera oma värvidega, olid noored mehed ja naisterahvad innustunud hoopis tehiskõladest (tõele au andes sündisid nad küll pinguletõmmatud keelte värisemisest ja muutusid alles seejärel elektriks ja lõpuks läbi membraanivärina taas helideks), kuid laulsid nad ikka nagu varemgi headest ja pahadest asjadest meie sees ja ümber. Oli see vastuhakk punastele lippudele? Muidugi, see oli nii, vastasel korral mänginuks Virmalised koos teistega ehk meelsasti balalaikadel ja esitanud bõliinasid. Lisaks protestile pandi muusikasse ka oma isiklikud arusaamad, rõõmud ja vaevad, st oma elu. Ikka needsamad asjad, mis inimesele korda lähevad, olgu siis väljas mistahes kliima. Samas olid needsamad elu olulised väärtused ka siin pidevalt saadaval, inimeste valikud olid tookord vaata et keerulisemad kui praegu: kõiksugu mõtted olid võimalikud, kuid käitumine nende mõtete kohaselt raskendatud, sest avalikkus tundis hirmu muutuste ja isiklikkuse suhtes ning püüdis kõike seda takistada ja ära kaotada. Rokimeeste elu oli varjatud, ei intervjuusid ega kollast pressi, vaid kuulujutud, mis muudkui sättisid end ühest peast teise siirdudes. Polnud küll rahahunnikuid ega suurt kära, kuid oli omapärane aura ja kuulsus. Mõnikord ilmuti mõnekümneks minutiks raadiosse või teleekraanile, et olla tõeline kultuurisündmus. Tagantjärele selgub, kuid keeruline oli sellise sündmuse sünd: tuli veenda kõiksugu parteifunktsionääre ja tsensoreid, et noortel pole midagi paha plaanis või hoopis vastupidi, nad on ehitamas paljuküljelist uut kultuuri. Nüüd selgub ikkagi, et süsteem lootis tühja (on muidugi võimalik mõelda, et süsteem oli masohhistlik ja tahtis aegajalt ise ennast pureda), muusikud ajasid ikka omi asju ega mõelnud kasuliku-kahjuliku mõistetes. Virmalistel ei olnud lihtne, nad laulsid lihtsatest asjadest ja igatsusest ning tulemuseks sai nende ametlik peetimine, kuid samas saatis neid kuulajate poolehoid. Ei oska öelda, kui palju nad toimuvast hoolisid, kuid tundub, et mitte lootusetult palju: Kurmeti laulud on ajendatud hoopis muudest asjadest, kui võim, jõud ja „vaata mind, vaata mind“. Õrnus ja nukrus on pigem need, mis kannavad seda tundi Virmaliste muusikaga. Kuskilt on pärale jõutud, kuid olud on muutunud, tuleb peatuda, tuleb mõtelda, tuleb meenutada, tagasi minna ei ole võimalik, mistõttu tuleb minna edasi sinna kurvemale poole.

Laul püsib meloodial, rütmil ja sõnadel. Eks head laulu tunneb ära nende kolme kooskõlast, mõnikord suudab palju ka üks neist kolmest, kuid täisvereline üksteise asendamine pole siiski kuidagi võimalik. Kurmeti lugude trumbid on ikka meloodia ja sõnad. Just need lühikesed hingetungivad meloodiafragmendid teevad suure hulga Virmaliste laule meeldejäävaks. Mõnes loos („Sulle nüüd“, „Nagu lootus, mis hea“) on agressiivsem rütm justkui meloodija vastasmängijaks ja kontrastiks. Tookord, seitsmekümnendatel jäid Virmaliste lood meelde ikka muusika tõttu, kuid nüüd on järjest suuremat väärtust hakanud koguma laulude sõnad ja sõnum. Ei mingit salaretoorikat, vaid selge elujäätus (mõnikord siiski õige melanhoolne) ja siirus, st soov oma meeleolusid jagada. Nii mõneski loos võtab see siirus päris kaemusliku vormi:

Jaak Joala laulab lausa metafüüsiliselt („Taas on päev“): „ Kõik haihtub seal, kus ei aimagi lõppu.
Unusta, ja ongi kõik.
See võib ju olla nii.
Hetkeks vaid meenub veel , mis oli siis.
Taas on päev, taas on tehtud hiigelring, kõik näib nii selgena.
Kõik, mis ma tean, kuid kas see ongi nii?
Unustad ja ongi kõik, see võib ju olla nii.
Hetkeks vaid meenub veel, mis oli siis….“

Pisut kõmisev bass, krõbisev kitarr, pisut kumisev meeshääl (olgu siis Kurmet või noor ehe Joala) ootamatu klaver, rahulik samm, st rütm, ja rahulikud käigud ning tundelised meloodiad – see võiks olla Virmaliste visiitkaart läbi aegade. Praeguse aja pretensioon perfektsele saundile kirtsutab kindlasti, kui kuuleb Virmaliste muusikat. Kindlasti oleks praeguse aja helimeestel võimalik Virmalisi mahendada, tihendada, korrigeerida ja tont teab veel mida teha, kuid tulemuseks saab tavaline asjadekäik: originaalsus ja isikupära vaovad ja steriilsus tõuseb. See oli aeg, kus elektrikitarr oli jumal ning naturaalsed pillid olid surutud toanurka oma tundi ootama. Toivo Kurmetil õnnestus luua eriline saund, kirjutada hulk väga häid lugusid nii viisi kui sõnade poolest, kutsuda helilavale teisigi pille („300 aastat tagasi“). Olnuks teised ajad ja kombed, siis võtnuks Kurmet mu meelest just naturaalsed keelpillid ja mänginud oma lugusid just nende seltsis ning nad saanuks veelgi igatsevamateks kui originaalid. Kvaliteedist ja vahenditest hoolimata Virmaliste saund ometi lummab, paneb kuulama, kutsub kaasa.

Kuigi virmalised on tavaliselt külma talve laotav valgus, laulsid Virmalised rohkem ikka suve möödumisest ja sügise tulekust, ikka millegi hea minekust ja süngema tulekust.

Võttis aega mis võttis, kuid nüüdseks on Toivo Kurmeti vanad head lood meile kõigile taas kuulata. Usun, et seda hetke oli oodatud, vahepeal isegi lausa kardetud, et võib-olla ei murragi muusika välja karpidest või laegastest, kuhu salvestused oma aega olid pandud ootama. Võib küll karta, et vahepealne äraolek on kahandanud huviliste ringi, kuid ei ole põhjust karta, et nüüdne valik laule ei leia üles vanu sõpru ning uusi poolehoidjaid.

On vist virmaliste aeg, kui Toivo Kurmet laulab tulevast suvest („Suve hääl“) :

„Suve hääl me juurde jääb,
Justkui kauge une mäng  läbi jäise hõbeloori,
Näed et hanges teed, millel päike käib.
Suve hääl on kõikjal veel,  soojas tules tahmund leek
Kõigest sellest eales ei väsi, raugeb viis, kuid suvepäev vaid jääb
Sellest ikka mõtlen ma veel, nii kaugel on see………..

Jah, seal on lumised teed, kus päikese rada, seal on igatsus õitsvast täies jõus olevast elust. Teisal ollakse juba septembris või isegi oktoobris, kõik on selleks korraks läbi, tuleb minna jällegi läbi virmaliste, et loota taas suve ja õitsemist.

Jaak Joala laulab („Naer“): „Üksi seisan ma rannal, seltsiks hinges kõle sügistuule naer
Suvi kadund käest, sügis võitmas taas suve külluse naeratust
Suve loojang, raagus puude aeg
Suve kaunis laul hääbub õige pea, kasvab varjude siluett, ümber sügistuule naer
Päikesemaa on halliks hõõgumas
Pääsud lennu eel, udu üle vee
Leinas kodunõmme kask
Päikse kaisus vanad kastanid 

Praegune retroaeg on uuesti hakanud meenutama ja mõnikord väärtustama Eesti 20. sajandi teise ja kolmanda veerandi tegelikkust. Kui üheksakümnendate alguses oli hoiakutes põhiliseks kriteeriumiks nõukogude võimu suhtumine konkreetsesse töösse niimoodi, et kui võim võttis kätte ükskõik mis põhjusel  kiusata loojat, siis oli ettevõtmises heroilisust ja ajaloolisust tunda, siis praegu näeme ikka rohkem  seda, et mõned tööd ja tegemised väärtustuvad omaenese sisu pärast sõltumata ühiskondlikest oludest, mis parasjagu tehtut ümbritsevad. Kas Virmalised võitlesid vabaduse eest? Ei tea, oska öelda, pigem laulsid nad inimväärikuse eest. Arvan, et neile oli konkreetsetest oludest olulisem inimene oma unistustega. Vabadus lisab elule kõvasti värve ning mõnikord võivad olud minna nii keeruliseks, et hakkavad varjutama ka inimeste kogu ülejäänud elu. Nii läks vist ka Toivo Kurmetiga, kelle muusikuteed ja muusikat meenutati viimasel vaid ohkena kõmulisema tegevuse taustal. Ei üldsegi sisu, vaid ainult möll: Virmalistest sai vaata et süüdistus, andekas mees ja vaata kuhu välja jõudis.

Elu on ring, mis sulgub vaid päris lõpus, kuid õnneks on võimalik jätta midagi ka teistele ringist väljapoole. Sedamoodi paistab olema asi ka Virmaliste ringi sulgumisega, neid endid Virmalistena  taevasse enam ei ilmu, kuid muusika nondest endistest aegadest on uuesti meie ümber, et jääda.

Toivo Kurmet laulab: „On hetki hääletuid, on pilke sõnatuid, on vaikseid nukraid öid
Ja peidus miljon õnne, vaid püüa leida õiges need,
Kui ainult leiad õiged need
Nii vaikus õnne hoiab ja rahutust ta peidab
Toob salamõtteid, kes küll teaks vastust neile …….

Mai-juuni 2004