¤ Südamete murdumise maja. Käsmu Meremuuseumi õu, 29. juulil 2004[1]
¤ Orkestriproov. Narva Aleksandri kirik, 6.augustil 2004[2]

Mõnikord tuleb inimesele tahtmine südant puistata. See on üks omamoodi mäng, kus tuleb hulk aega koguda ja koguda ja siis järsku tunned, et ei suuda seda enam hoida endale ja soovid kogutul võimaldada välja pääsemist. Nii paistab see olema ka Roman Baskiniga, kes juba pisut suurema poisina on järsku jõudnud arusaamisele ja äratundmisele, et peaks teistelegi rääkima oma unistustest. Pole midagi imelikku selles, et Roman on tahtnud saada ja olla loominguliseks juhiks. Laevakapten ja orkestridirigent on just sedasorti ametid, kus sul on oskustega meeskond ja päris keeruline materiaalne värk olgu siis laeva või pillide kujul. Mõlemal puhul on ju tegevuse eesmärgid väga selged ja sageli unistuslikud: esimesel juhul viia laev soovitud sadamasse, teisel lasta kõlada heal muusikal. Kui sageli on oma sadam ja muusika need, mille poole me kõik omal viisil püüdleme.

Pole ju tegelikult vahet, kas pihtida suvel, sügisel või talvel, kuid talle on see hoog just südasuvel pääle tulnud. Ning see on ehk päris hea, sest inimesed helgemas ja vabamas olemises ning juba seeläbi hingeluugid rohkem avatud. Kahekõneks on ta valinud teatrikeele, mida ta lisaks teistele keeltele hästi valdab. Ta võtab koos lavastamisega endale ülesandeks kehastada ka antud olukorra paavsti, kui neid peaosi nõnda võiks nimetada. Kui küsida, miks ta seda teeb, siis üks õige tõenäoline vastus on just soov enda läbielamisi vesta etenduse keeles ja võimalustega. Teatrikeelel on  omad reeglid ja vahendid, mis mõnikord on õige kohmakad (tükk, näitlejad ja hulk muud värki) ja kapriissedki (räägivad asjust kaude ja ümber nurga), kuid annavad õnnestumise korral ka võimsa tulemuse ja rahulduse soovide täitumisest.

Peatugem kõigepealt kapteni lool, kus tuuled, lained ja majakad olid toodud kuivale maale ning laevadeks inimesed ning sadamateks nende saatused. Kuidas läks siis südamete murd(u)mine Käsmu õuel, just pisut eemal vetepiirist, st laval? No nad murdusid mitut moodi, mõned avalikumalt ja suurema raginaga, teised salapärasemalt ja erilise kärata, kuid asjaosaliste naiste ettevõtmisel see purustustöö tehtud sai. Kui etendusel peab olema üks energiaallikas, siis selleks oli tollel õhtul (ja küllap igal õhtul) Carmen Mikiveri Hesione Hushabye. Tema temperament ja sekkumine teiste inimeste toimetamisse innustas nii teatrirahvast kui publikut võtma elu kui mängu ega minema liigselt kaasa oma mingite kinnisideedega. Eks ole muidugi teda raske kujutleda inglise väljatimmitud kommetevõrku, pigem oli ta kui üks lahtipääsenud ameeriklane, kellele tegi lihtsalt lõbu oma brittidest suguvendi oma kompleksidega kimbatusse ajada. Kleer Maibaum naispeaosas Ellie Dunnina esitas oma loo kenasti, kuid isegi näitemängu jaoks uskumatu dünaamikaga. Etenduse päris alguse inglise korrektsuse ja stiili musternäide sai lühikese ajaga kaalutlevaks ja kavalaks naiseks, et lõpuks jõuda saada vist moodsa rahvusvahelise naise prototüübiks, kes saab teha end oludeks vabaks ja valida tõesti seda, mis või kes talle tõesti meeltmööda. Tema korrektsuse kehastuse kostüüm pidas kenasti vastu kõigile katsumustele, sh vihmale. Ellie sai hästi hakkama nii konkureerivate naiste (kasvõi Hesione) kui meestega (kasvõi Boss Mangan), ainult kinnistunud kohastumuslik elufilosoofia ja truudus sellele murdis noore naise südame. Kuid kas see oli ikka südame murdumine? Kas tähendab murdumine olemasoleva purunemist, vist küll. Siiski jääb nii etendusest kui elust endast sageli mulje, et murduma kipub midagi peas, aga mitte rinnus. Oli Ellie siis lõpuks südame- või mõistusenaine? Tolle õhtu Ellie  jäi ta ikka mõistusenaiseks, hoolimata  lõpplahendusest, st murdumisest kapten Shotoverile. Ja kapten sattus kimbatusse kui majja kokku tulnud rahvas seal päris paraja tormi põhjustas, sest oli enda arvates jõudnud oma sadamasse ja seal ka pidama jäänud. Kapten kisti või lükati siis oma alusega taas avamerele, et püüda seal oma tuult. Tuult muidugi oli ja nii juhtuski, et liialt vara oli kapten endale sadama välja valinud ning selle asemel tuli tal aga sama  sorti soodsa tuulega uusi horisonte püüda. Niisama paistab olema ka Roman Baskiniga, et uued (teatri)sadamad on ootamas ja tuleb ikka edasi nende suunas seilata. Samas ei saa kaptengi olla vaid kapten laevas, ta peab sarnaselt kõigi meie juhtima ka oma elualust, et see ikka kursil püsiks.

Vahva kuju on Veikko Tääri Hector Hushabye ning talle näib kõik sobivat ja tal endal ei olegi vajadust kuhugile end pingutada. Tema asemel liigutavad teda mitmed naised ning liigutavad muidugi täitsa õiges suunas, nii et mees on igati tore ja roosa ja olukorraga rohkemgi kui rahul. Parim mängukann teatud naistele ning pidevalt rõõmus veel pealekauba.

Ühiskonna asjad ja korralike meeste elufilosoofia asjad võetakse kõvasti käsile Boss Mangani (Tõnu Aava) ja Mazzini Dunni (Volli Käro) duetis. Ja siin on see täpselt see koht, kus võiks lool olla iva ka kodusele eluolule. Boss on ettevõtlik blufivend (kuigi juba päris soliidses eas) ning Mazzini  piinlikult korrektne ja kohusetundlik käpard. Nad liiguvad ettearvatult väga erinevaid trajektoore mööda: Boss on ikka tehtud mees ja Mazzini ikka igas olukorras plindris, kuid naised suudavad etendusega asja nii kaugele saada, et Boss on lõpuks paljas ja nagu audis ning Mazzini ikkagi pisut kaetud ja elus. Kuid ega see vist kauaks nõnda siiski ei jää, sest tegu on tugevam kui tegevusetus. Kumbki mees võtab osa tõsiselt ning tulemus tulebki täitsa usutav. Mälu kipub siiski Tõnu Aava pisut kõrgemalt hindavat ja lubab teda eredamalt ja kindlamini meeles püsida. Eesti olud on praegu küll veel sellised nagu etenduses kolmveerandi paiku, kus blufimees on jumal ja käpard on lootusetu jobu, ja nii jäägugi. Boss, kurivaim, tubli ühiskonna tööloomana lõpuks ikkagi lasi end naistel ära murda, süda jäi tal terveks, aga selgroo naksasid naised tal ikka katki. Ta läks üht naist sotsiaalse jõuga võtma, kuid see tõi kaasa hoopis selle, et kõikidel korraga õnnestus neil oma asju ajades Bossil tema enda kätega tal riided (dekoratsioonid) seljast kiskuda. Küllap tänapäevaste arusaamade kohaselt midagi kuigi hullu ei juhtunudki, meil kõigil on ju tuline õigus oma hingeseisundile. Moodsad ajad saavad õigustavpragmaatilise plaastriga ebameeldivaid hingeseisundeid tohterdada ning lubavad sellega ka vaimne selgroo jälle ära paigata. Mõnedel õnnestub ühiskonna abiga esialgu soovimatu hingeseisundi panna isegi dividende teenima.

Selles mõttes on tükk väga inglise moodi, et seisuseühiskonna madalamat masti tegelased on täitsa mõttetud kujud. Kui nad poleks laval üldse käinudki, ei oleks etendus sellest karvavõrdki halvenenud. Amm Guinnessi mõttetu sahmimine seda tõepoolest ka oli. Billy Dunni murdvargus tundus samuti õige kunstlik ja mõttetu olema ning ülejäänud seltskond  pidi tublisti pingutama, et Billy’t suurema kärata ja mõne naelaga minema saatmist kuidagigi usutavaks teha. Raskeks punktiks kujunes originaalteksti žanrimääratluses oleva  vene stiili leidmine. Kas pidi see olema ülemäärane tegelaste suur emotsionaalsus või isegi agressiivsevõitu kirglikkus? Kui nii, siis eestlaste temperamendist jäi tublisti napiks vene stiili viljelemiseks. Nii või teisiti südamed kipuvad mõnikord murduma, kuid aeg on siin tubli tohter, kellel mitmeid vahendeid murdumise arstimiseks.

Kapten ja dirigent on üksjagu sarnased tegelased, sest nad peavad saama inimesed ühe mütsi alla, et liikuda ja liikumise ilu ja võlu sõltuvad sellest, kuidas seal mütsi all ikkagi ollakse. Kui südamate murdumise maja oli põhitähelepanu iga inimese ja tema saatuse juures eraldi, siis näitas Orkestriproovgi üksikuid inimesi, kuid nad olid pigem vahendid selleks, et näidata sotsiaalse organismi elu ja toimetamist. Nii ei olegi vajadust seda etendust hakata analüüsima muusikateaduse kaanonitest lähtuvalt, sest selle täiuslikkus ei olnud siin peaeesmärgiks. Kuid näitlejate ja muusikute kiituseks olgu öeldud, et nende orkester oli usutav ja kaks pikemat mängitud muusikat pälvisid kindlalt publiku tunnustuse. Ei hakkaks siinkohal vaagima paljusid paelunud küsimust, kui palju näitlejad ikkagi pilli oskasid mängida. Vähemasti trummipulgad Allan Noormetsa tekitasid kindlasti päris helisid ja mõnedel viiuldajatel olid poognad tagurpidi, kuid kindlapeale olid nad kõik orkestris.  Ka dirigent Baskin oli tasemel ning kõneles täitsa dirigentide keeles.

Tõepoolest Orkestriproovis tegeldi väga otsekoheselt ja teinekord isegi päris mustvalgelt sellega, kuidas sünnib kollektiiv ja mida on selleks vaja. Kohe jäävad kõrvale triviaalsena võetud professionaalsed (pillimehe) oskused  ja lastakse näidata, et orkestris tulevad mängu veel paljud teised isiklikud ja sotsiaalsed oskused ja asajaolud. Orkester on juba kord selline kooslus, kus särama peab vaid üks individuaalsus, dirigendi oma. Teised on sunnitud paratamatult oma mina alla suruma, olema ühesugused ja täitma eest tulevaid korraldusi. Et see mina alla surumine on orkestris universaalne, siis ei olegi imestada, et potentsiaalne egode ülestõusu võimalus ja isegi hävitustung on orkestris pidevalt olemas. Usutavasti on see isegi  üks orkestri energiaallikaid, kuid ta peab olema pidevalt ohjeldatud, vastasel korral  ei ole plahvatused välistatud. Etenduses saab see asjaolu mitmetes variatsioonides esitatud, kuid Pirjo Levandi ja Allan Noormetsa esitused olid ehk kõige meeldejäävamad. Muusikud ihkavad nii väga olla midagi enamat kui toimida vaid instrumendist helide väljalaskjana ning nende repertuaaris on selle iha näitamiseks ja rahuldamiseks õige erinevaid vahendeid alates riietusest kuni maneeride ja kisani.

Etenduse esimene vaatus arenes kindlalt tõusvas joones ja vaheajale mindi filmi sisu teadmata väga paljude võimalustega. Teise vaatuse alguse möll ja kaos ei saanud tuleneda eelmisel vaatusel nähtust, midagi pidi olema orkestrantidega veel toimunud vaheajal, kuid see midagi jäigi nähtamatuks ja arusaamatuks. Dirigent ei saanud pillimeestega juba enne päris hästi hakkama, kuid miski ei ennustanud tormi. Edaspidine kohkumine toimunust ja tingimusteta dirigendile allumine tundusid ülemäära lihtsad lahendused. Kuid samas oli huvitav jälgida dirigendi, pillimeeste ja funktsionäride mõtteavaldusi ja intervjuusid televisioonile. Enamus pillimehi jumaldasid omal viisil oma pilli ning mõned nendest said lõpuks ometi võimaluse oma egolgi pisut avarustesse pürgida. Dirigent kurtis samas pidevalt orkestripoolset mittemõistmist ega leidnud endal mingitki viga ega osa tekkinud usaldamatuses. Funktsionärid soovisid vaid ja peamiselt, et orkester toimiks ja väliselt oleks kõik enam vähem OK. Mis hinnaga see peaks toimuma, polegi enam nii väga oluline. Sellises olukorras ei olegi väga imestada, et inimlik masinavärk võib hakata ühel hetkel streikima ja tulemuseks nii hingeline kui sotsiaalne segadus.

Erinevalt tavapärasest kontserdist on asjaosalised ajaloo poolt müstiliseks tehtud Aleksandri kirikus paigutunud nii, et lisaks orkestrile on dirigendil silmside ka publikuga, millele lisandub veel ekraanile ilmuvad suured plaanid orkestris toimuvast. Aegajalt jäi mulje, et dirigent otsis pilguga enam sidet publiku kui orkestriga, ta tahtnuks justkui kurta oma saatust, et vaid muusika (asja) nimel peab ta olema samas paadis inimestega, kes teda mõnikord kerge südamega üle parda keeraksid. See sideme otsimine on kokkuvõttes pisut pelglik ja ebalev ja alles tugev lõpuaplaus andis dirigent Baskinile rohkem julgust tõdeda, et just nii täpselt see ongi. Dirigendil on puldist põhimõtteliselt võimalik jälgida toimuvat mitut moodi, kuid usutavasti peab kõige enam silmas pille ja sealt tulevaid helisid ja mitte niivõrd inimesi pilli küljes.  Ja pillimehed ärgu lootku nii väga maestro pilgule, nende ülesanne on jälgida tema käsi ja eriti üht kepslevat pulgakest. Küllap on käte ja pulga liikumises oma keel ja teatud skisofreeniagi pidevalt võimalik, kui nägu elab ühes maailmas ja käed teises. Loo moraal on kindlasti ka selles, et dirigendil peab olema tahtmist ja aega aegajalt ka muusikutega näost näkku suhelda, mitte hoida üksteise vahel vaid üht kummalist käte dialoogi, mida ühel poolt toetab plaan ja kuulmine ning teiselt poolt allumine ja nägemine. Ja ei ole väga suurt vahet, kas tegemist on orkestri, jalgpallimeeskonna või hoopis mõne majandusliku või poliitilise hääleõigusliku koguga.

Omaette väärtus kogu loos on sellel ruumil, kus toimub orkestriproov. Narva Aleksandri kiriku saatus on olnud sedavõrd keeruline, et tema seinad on olnud tunnistajaks väga erinevatele etendustele. Pikka aega oli seal käimas pidev viina või muude kastide paraad, kuid nüüd on loota paremaid aegu ja loodetavasti näeb veel see põlvkond, kuidas saab särada ja teenida pühakoda. Hetkel on hoone kummalises segaduses, kus paistavad nii kiriku esialgne võimsus, ajalooline praht ja sodi ning ka uue lubava ajastu esimesed läiked. Kahtluseta tekkisid nendest kohtumistest selles ruumis täiesti uued väärtused, mis hakkavad elama oma iseseisvat ja orkestrist sõltumatut elu.

Ja Roman Baskin sai öelda ja kinnitada, et teater on tema orkester ja südamete murdumise maja, ilma milleta ei ole elu see, mis ta peab olema.

[1] Tookord murdusid südamed Käsmus siis, kui  suurem osa Eestit  oli taas korralikus vihmakümbluses ning Tallinnas üritas Ülemiste vanake koos vihmameistritega kogu linnale vett peale tõmmata. Kogu pärastlõunane tee Tartust põhjarannikule vaheldusid rohkem ja vähem tumesinised taevad ja aegajalt valas päris korralikult, kuid Käsmu ise võttis vastu meid õige lootusrikkalt, kuigi lahelt ähvardas taevas pidevalt ja raadio rääkis regulaarselt veemöllust pealinnas.
Suveetendused on veel selleski mõttes vahvad, et enne etendust mõtled ja loodad ootamatutele kohtumistele, sest eestlasi on vähe ja peaaegu kõik tunnevad peaaegu kõiki, sest Eesti on väike ja tullakse nii Virust, Järvast, Setust kui Saarest. Nii juhtus seekord, et kohtusin sõpradega Haapsalust, keda ei olnud peaaegu terve aastakümne trehvanud.
Etendus läkski õige mõnusalt lahti ning aeg-ajalt sai mõlgutatud, et ehk pääseb seekord hoopis kuiva nahaga, kuid seekord ei olnud ettenähtud nii hästi minna. Tubli tunni tükist saime kuivalt hakkama ja siis hakkas tasapisi vihma viskama, lõpu poole ikka innukamalt, mistõttu keepide krabin sai oluliseks osaks etenduse helipildis. Ilma lootusetusest andis märku seegi, et toidutelk pakkis end juba tükk aegsa enne lõppu kokku ja kadus, lootmata etendusejärgsele melule. Aga teatrirahvas selle stiihia või pideva jaheda duši käes? Nad olid vahvad ja mõnedki neist ei paistnud küll langevast veest kuigivõrd hoolivat, teised ehk pisut, kuid kõik kokku nad õnnestusid väga hästi ning tahaks väga loota, et selline like töökoht kimbutab neid harva.  Lootus on muidugi tore asi, kuid etenduse kaks hooaega on kindlasti pakkunud näitlejatele rikkalikku ilmakogemust.
[2] Läheb vaid nädal olla õiges elus omas rollis või mitmes ning asume uuesti Inge ja Veliga teele Narva Orkestriproovile. Teekond on hoopis teine — kõva kuumus, küpsevad väljad-viljad ja tublisti edenenud uuesti mustaks muutunud maantee Jõhvi taga. Baskini orkestrist on juba eelnevalt olnud mitmetes meediates päris palju kuulda ja Fellini film elab oma staari elu laias maailmas, mis muudkui tõstab ootusi ja lootusi siinse proovi suhtes. Selle etendusega on üksjagu palju ebatavalist: teha filmist teatritükk, teha seda piirilinna kummalise arhitektuuriga taastamisel olevas kirikus, panna päris orkestrandid näitemängu ning panna päris näitlejad muusikuteks, lasta osa etendusest taas ekraanile jne.