¤ Andrus Kivirähk „Romeo ja Julia“. „Vanemuise“ etendus Sadamateatris 7.oktoobril 2004, lavastaja Mati Unt.
Nii informatiivset kavalehte etenduse mõttekuse suhtes kui selle etenduse oma ei kohta just sageli. Võib-olla oleks mõnele õigem või mõnele ausam või mõnele reklaamim panna kavaleht üles kuskile avalikumasse kohta, et potentsiaalset publikut juba ette pisut teavitada etendusel toimuvast. Nii teatab perekond Tulikivi mõttekaaslastega, et siiani ja üldiselt ikkagi tublid Kivirähk ja ka Unt on selle loo näol saanud hakkama erilise ilgusega. Usutavasti on Tulikividel siinkohal väga palju mõttekaaslasi, sest lörtsitud on üks suurimatest armastuse teemadest. Ega vaielda ei ole siin midagi, mehed ongi täie teadlikkusega selle peale välja läinud. Unt õigustab, et vaid Kivirähk võib Eestis midagi sellist teha ning ta on olnud siiski silmapaistev oma poeetilisuse poolest. Kivirähk vabandab, et tegemist oli näpuharjutusega ning Shakespeare’i töö suurus juhtis ta pilgu metsa ja seal vallatlema, kokku panema õrna ja rõvedat. Kuid ega tegemist ei ole ju eluga ning hoitagu silmad etenduse ajal julgesti lahti, midagi loomuvastast seal ei juhtuvat. Nõnda siis just nii ja mitte kuidagi teisiti.
Etendus iseenesest on lihtne ja sirgjooneline, räägib endise kolhoosiküla viimastest tõmblustest. Naisi polegi enam alles jäänud, vaid vana kolhoosiesimees Oskar (Lembit Eelmäe), külavanem Rein (Aivar Tommingas), Oskari lollakas poeg Romeo (Tambet Tuisk) ning veel teinegi imbetsill Joosep (Margus Jaanovits) toimetavad seal midagi. Kõik ülejäänud on läinud kas linna (nagu Oskari teine poeg Aivar (Indrek Taalma)) või teise ilma. Romeo ja Joosep aelevad lõhutud raamatutel ning lasevad elukesel minna: Romeo on kirglikus suhtes ühe mustasabalise tallega, Joosepile meeldib kitsede armumänge vaadata. Viltidega Oskar on tubli lõõtsamees ja laseb omaaegsetel menulugudel kõlada ning priske vuntsiga Rein toimetab samuti tasapisi ning tahab asju kontrolli all hoida. Õnneks ei ole neid asju vist väga palju ja üldiselt saab ta kenasti hakkama — ei mingit võitlust vabariigi, parteide, fraktsioonide ja volinikega, ei valla, ei linnaga, ka kitsed ei tee teda murelikuks. Näitlejad saavad üldse päris kenasti hakkama ja ega neilt ju palju nõutagi: otsi endas ja lase vaid välja inimese ürgsemat poolt. Muide, ega olegi väga kerge soovitusi anda, kuidas nad end veelgi usutavamaks võiks saada, sest niikuinii ei usu neid keegi. Roomeoks ja Juuliaks läheb lahti siis, kui Joosepi surmaretkel kohtuvad Romeo ja noor kitseneiu (Kersti Heinloo). Mustasabaline talleke jäägu sinna, kuhu ta ise soovib, nüüd tunnistagem tõelist armulugu. Ka kitseneiul on hulluks tegev saba, kuid ka sõrad ning kare karv. Asi lähebki igati kenasti ning Rein on valmis paarile õnnistusegi andma, kuid esimees Oskar vihkab kitsetõugu kõigest väest ega nõustuks iialgi noorte plaaniga. Õnnetuseks trehvab linnast saabuma ka Aivar, keda vapustab nii väga surnukspusitud Joosepi nägemine. Nii võtavadki vana ja noor Moon ette karistusoperatsiooni ning Romeo embuses olevale kitseneiu Juliale kihutatakse jahipüssist kuul pähe just vähe aega enne Reinu poolt plaanitud paaripanekut. Juliast otsustatakse teha sülti ning kui roog valmis, selgub hirmus asi, et süldiks on saanud ka Romeo, kes Aivari silme all oma pruudile süldipatta järgnes. Järgneb nõutus ja lein, millele kutsutakse ka publikut püstiseismisega osalema ning sealsamas järgnevad ka tänuplaksutused näitlejatele tehtud töö eest. Kivirähkil oli õigus: õrn ja rõve on koos mis koos ja küllap paljudel on emotsioonid nagu Neckeri kuubi nägemisfenomeni vaatamine ning õrn ja rõve tulevad tahtmatult üksteise järel teadvusesse. Teistel on teadvuses ruumi vaid rõvedale ning mu meelest neile ei saa küll seda kuidagi ette heita. Raske uskuda, kuid mine sa tea, on ehk kolmandaidki, kellel etenduse järel vaid õrnus kallal. Küllap oleks esimestel ja teistel neile paljutki ette heita.
Praegusel post( korda n)modernismi ei ajal ei ole vist kuigi sünnis hakata asja arutama sedaviisi, et mida autorid oma teoga ikkagi taotlesid. Tahaks väga loota, et midagi ikkagi taotleti, sest vastasel korral on muidugi kõik liiga ükskõik. Ei ole päris võimatu, et sündsus ei kuulugi ajastu sõnastikku, siis ei tule teist sugugi ka silmas pidada ja tegelikkuses ei olegi midagi ignoreerida Seadused näikse olevat need, mis tahavad järgimist, kuid mis saab siis vabadusest. Eks seadusi ole muidugi mitmesuguseid: kõige vähem muret on loodusseadustega, nende loomiseks ei ole tarvis kalleid demokraatiaid ja kehtimine ei nõua meilt samuti sotsiaalset pingutust; paragrahvidega on vehklemist kõvasti rohkem, kuid õigusriik ja õiguskuulekus on kindlasti hüvad eesmärgid püüelda; moraalimaksiimid tunnevad end pisut ebakindlalt kahe eelmise vahel ning seetõttu kaovad nad aegajalt hoopis areenilt, et siis pisut uuenenud ja lootusrikka näoga taas tagasi tulla. Vabadus on vististi võimalus valida, mida sa saad teha vabal ajal. Siit tuleneb muidugi vältimatult, et vabadus loob maailma, mida saab siis seadustega kiiresti ohjeldama ja trellitama hakata. Meie autorid tõeliste kunstnikena peavad kindlasti end vähemalt aegajalt õige vabadeks meesteks, kes loovad oma lugudega maailma ning hoiatavad vabameelseid, et armastuse ahelaid tasub karta meie uues ilmas. Küllalt vabameelne oleks omada veendumust, et pole siin mingit kindlat eesmärki ning igal lugejal ja vaatajal on vaba voli mõelda omamoodi nii laval toimuvast kui ka selle eesmärkidest. Kes tahab, asugu ahelatesse või süldipotti; kes tahab, lahkugu varem sest tunnisest musta kasti maailmast, jne.
Kuid kokkuvõttes olgu lugu inspireeriv ja tõstku lahti meid sest rusuvast argist ja trellitusest. Kui nii, siis näikse mehed tunnustavat, et nende publik on millegipärast hoopis tuimaks muutunud ning nende tõstmiseks on vaja päris korralikku šokki. Šokeerimiseks vürtsitatakse klassikat vanade tabude loomapilastuse ja inimesesöömisega ja asi töötab: vanameelesed võtavad toimuvat sõna otseses mõttes ja lähevad endast välja, moodsad umbusklikumad inimesed ei võta toimuvat sedavõrd hinge ning otsivad pigem kõrvaltvaatajatena kontekstidest omi seletusi toimuvale, sest ega nemadki ju ei kiida heaks neid vanu keelde. Väga vanameelseid ei paistnud publiku hulgas olevat ning rõve on justkui vaid vahend, et anda võimalust välja pääseda oma uutel üllastel mõtetel. Oma tähtis osa on siin klassika kindlal vundamendil, sest selle abil on võimalik uue kontrastile anda ulatust ja jõudu. Mõlemad autorid on varasemast tuntud klassika kaasajastajad, nii meenuvad kiiresti näiteks Fortinbrase mustadest kilemantlites püssimehed Undi „Hamletis“ ja soome sepa purjutamine Kivirähki „Kalevipojas“. Seega on mehed jätkanud oma meetodi viljelemist ning püüdnud jagada teistelegi oma fantaasiaid klassikalistel teemadel. Kindlasti meeldiks autoritele, kui nende fantaasiad omakorda innustaks ka publiku mõtlemist vabamale lennule. Usutavasti nende rõõmuks juhtuski, et mõnes peas seostus nähtu väga hästi Tammsaare tükiga „Kuningal on külm“, kus samuti mängus armastus, elus edasijõudmine, üksteise mittemõistmine, saatused ja sült. Olukord metsakülas erineb üksjagu kuningriigi omast, kuid sellest hoolimata tehakse mõlemas imest sülti. Kuningriigis on imeks kahe peaga vasikas, kelle ilmaletulek kipub kogu riiki teistele rööbastele sättima. Metsakülas läks patta kitseneiust Julia ja tema järel loll perepoeg ühes nendevahelise armuga. Mõlemal juhul tehti roog imelisest ja selle materiaalsest alusest ning õige kohe oldi hämmingus ja tülgastuses tehtust. Tammsaarel oli siiski inimesse ja armastusse rohkem usku kui kaasaja klassikutel, sest lõpuks laseb ta kuningal minna oma teed ja laseb seda teha Angelal ja Karlolgi. Metsakülas ei suudetud muud, kui lihtsalt leinaseisakusse tõusta. Kuningal oli oma riigis ja elus pidevalt külm ja vaid üks naine suutis teda mõneks ajaks soojendada, kuid päris lõpus sai kuningas soojagi iseenda ettevõtmisest. Seevastu moodsal kirjamehel näikse ikka pigem soe või kuumgi olema, sest möllulugusid, kus olemasolev või pea peale pööratakse, tuleb kui vabrikust.
Rahvale tuleb pakkuda seda mida ta ihkab ja väärib. Ehk on Kivirähk ja Untki mõelnud, et nende peale on tulnud kohustus ja saatus pakkuda rahvale peeglit, millest see siis nii ennast kui peegeldajat kaeda saab. Polegi siin ehk peamine, kas publikule on pakutud tavalist või deformeerivat naeru- või nutupeeglit, pigem on tähtis see peegelduv lummus. Kõverpeeglid muidugi kätkevad seda ohtu, et mõnikord lummab see vaatajat sedavõrd, et ta hakkab nähtavat kohe tegelikkuseks või siis ihaldatavaks pidama. Siinkohal tekib küsimus, kas peegli näitajal on toimuvas ka mingi roll ja vastutus või on ta pelgalt tööriistaks suuremate jõudude käes. Seekord näikse tegemist olema olukorraga, kus vaataja peab vaatama toimuvat õige hoolikalt ning loojad sooviksid pigem tööriistad olla. Päris ettevaatlikuks peaks tegema jutt, et kokku tuli jah päris hull lugu, aga ikkagi on kõik hästi ja korras, sest üksikult võttes midagi päris paha (loomuvastast) ei juhtunud. Kas ongi inimestel isekeskis juba nii, et kõik, mis on tegelik, on ka loomulik?