oliitikud räägivad sageli oma sõnavõttudes vastutusest. Vastutus on kujunenud üheks armastatud sõnaks poliitilises retoorikas, mille abil soovitakse kuulajaid veenda eesmärkide ülluses. Viimase aja diskussioonid-konsultatsioonid valitsuse moodustamisest on pakkunud ja eelseisvad parlamendivalimised pakuvad ohtralt rahvale juhtijate vastutamist või mittevastutamist. Mida arvata nendest juttudest? Püüame järgnevas arutluses vaadelda poliitilise vastutuse reaalset sisu ning sellest omakorda tuletada mõned järeldused, mida on kasulik silmas pidada meie riiki juhtivate inimeste seisukohti vaagides.
Kuigi vastutamise ja vastutuse tähendus on meile kõigile intuitiivselt arusaadav, selgub hoolikamal vaatlusel, et tegemist on siiski ühe õige keeruka ja mitmetähendusliku mõistega. Arutluse selguse huvides pakuksime välja omapoolse vastutuse selgituse, mida tuleks võtta küll ühe võimalusena teiste võimalike seas. Meile näib, et vastutus on iga inimese või ka inimeste rühma kohustus tagada või garanteerida nii neile pandud kui ka enesele võetud ülesannete täitmine. Vastutus toob kaasa ka selle, et ülesande täitmata jäämisel tuleb täitjatel sellest vastust anda ning teinekord saada ka karistatud. Vastutus realiseerub nii moraalses kui ka juriidilises kontekstis. Esimesel juhul juhindutakse südametunnistusest ja eetikast [2], teisel juhul aga riigis kehtestatud seadustest. Ideaalne variant oleks see, kui need kaks vastutust ei oleks kuidagi vastuolus ja ainult täiendaksid teineteist, kuid reaalses elus on vastuolud ilmselt paratamatud. Vastuse puhul tuleks silmas pidada tegelikult 4 momenti:
- Mille eest vastutatakse?
- Kes vastutab?
- Kelle ees vastutatakse? [3]
- Kuidas vastutatakse?
Alles siis, kui kõik need 4 küsimust on saanud selge vastuse, saab võimalikuks arusaadav ja ühemõtteline pilt mingist konkreetsest vastutusest. Muudel juhtudel selgub vaid osa vastutusest, millele lisandub omajagu ebamäärasust ja segadust.
Kuigi üksikisiku ja juriidilise isiku või inimeste ühenduse vastutus on mitmes mõttes õige erinev, ühendab neid siiski see, et tegevus lähtub lõpuks ikka konkreetsetelt inimestelt. See omakorda loob juba eos olukordi, kus konkreetsetes inimestes ristuvad isiklik ja mitteisiklik vastutus, mille lahendused võivad mõnikord olla õige rasked ja valulised nii otsustajale enesele kui ka inimestele, keda see otsus puudutab.
Et meie loo eesmärgiks oli lähemalt uurida poliitilist vastutust, siis jätaksime siinkohal vaatlusest välja teised isikliku ja professionaalse vastutuse viisid. Seejuures vaatleme lähemalt vaid parteide, parlamendi ja valitsuse vastutust, sest need moodustavad riigi poliitilise süsteemi selgroo ja puudutavad iga valijat otseselt: tuleb ju Riigikogu valimistel arvestada, millise partei liikme poolt hääletada ning parteide esindused moodustavad omakorda parlamendi, mis järgnevalt sünnitab valitsuse. Teiseks on Eesti viimase aja raskused valitsustega ja valimistega seotud parteirallid andnud piisavalt ainet mõtisklusteks vastutusest [4]. Loomulikult oleksid huvitavad ja tarvilikud analüüsid ka presidendi, peaministri, kaitseväe juhataja jt. vastutusest, kuid jäägu need juba teiste arutluste sisuks.
Tüüpiliseks on kujunenud kahte sorti poliitikute jutud vastutusest. Valitsusse mittekuuluvate erakondade esindajad räägivad pidevalt sellest, et nad ei saa ega taha vastutada valitsuse ehk Eestis reaalselt toimiva konkreetse valitsemise eest. Valitsevad seltskonnad aga kurdavad, et kui nende soove ja tahtmisi ei täideta, siis ei saa nad vastutada nende arvates õige riigivalitsemise eest ja lubavad aeg-ajalt ikka pillid kotti panna. Kuigi need jutud pärinevad võimu suhtes erinevatelt leeridest, on nad poliitilise vastutuse kontekstis üsna sarnased. Nimelt iseloomustab mõlemat varianti poliitilise vastutuse õige kitsas tõlgendus, vastutuste konflikt ning ainult osaline ja mõneti hägune vastutuse määratlemine. Meenutagem siinkohal vastutuse määratlemisega seotud 4 küsimust ning püüdkem leida neile vastuseid meie riigijuhtimise kontekstis. Viimase aja vastutuse juttudest kumab väga selgelt läbi parteilise vastutuse eelistamine vastutusele kogu riigi ja rahva käekäigu eest. Ometi vandusid parlamendi ja valitsuse liikmed ametisse astudes pidada ülemaks kogu riigi huvisid. Nende huvide realiseerimiseks ei tule endid jäärapäiselt hingetuks võidelda parteiideaalide eest, vaid vajadusel ka loobuda või kokku leppida suurema eesmärgi nimel. Järgnevalt oleks paslik meenutada, et riigis toimuva eest lasub poliitiline vastutus kogu riiki juhtival poliitilisel aparaadil ning mitte ainult valitseval poliitilisel grupeeringul. Samuti ei kuulu opositsiooni peaülesannete hulka ilmselt kaigaste kodaratesse loopimine, jõuvarude taastamine järgmisteks mõõduvõtmisteks ega distantseerumine riigis toimuvast.
Kui valitsus vastutab oma tegevuse eest üsna selgelt parlamendi ees, siis meie parlamendi ja parteide vastutusega on lood küll õige segased. Igal juhul on nii Riigikogu kui ka parteid õige autonoomsed ja suveräänsed ning on täiesti võimalik, et nad otseselt ei vastutagi kellegi ees. Riigikogu ja parteide ühisosaks on rahva poolt seaduslikult valitud saadikud, kelle vastutus on eeskätt ja peamiselt vaid eetilist laadi, sest põhiseaduse vastavate paragrahvide järgi on nad puutumatud ja priid mandaadist ning õiguslikust vastutusest oma poliitilise tegevuse eest. Praktikas on siiski nii, et saadikul on vastutust oma partei ees ning siit ongi paista parteipoliitika suure mõju üks põhjus. Rahvas muidugi ihkaks tõhusamaid vahendeid poliitikute tegemistesse suhtumise näitamiseks, kuid paraku on kehtiv poliitiline reeglistik jätnud meile vaid võimaluse hääletada valimistel ja rahvahääletusel. Need protseduurid ei loo siiski kuidagi võimalust konkreetsete poliitikute konkreetse vastutuse hindamiseks. Et poliitikud, parteid ja parlament otseselt ja reaalselt kuigivõrd kellegi ees ei vastuta, siis ei ole midagi imestada seda, et ka parlamendi, parteide ja poliitikute vastutamise viis on pehmelt öeldes väga ebamäärane. Juba eespool märkisime, et antud juhul on juriidiline vastutus minimaalne, mis tähendab omakorda panuse tegemist poliitikute moraalsele vastutusele. See panus tehti 1990-te aastate alguses, kui konstrueeriti poliitiline süsteem, mis juhib eesti ühiskonda. Tookord, suures õhinas, ei aimanud ilmselt konstruktorid, et moraalikapitaliga saavad lood õige kesised olema ja suure hooga väljakirjutatud moraalivekslite tasumisest ei taha nii mõnedki enam kuuldagi.
Praegust poliitilise vastutuse olukorda iseloomustab tabavalt teada-tuntud rahvalik laul Mannikesest, karjapoisist ja veel kellestki, kus vastutust võetakse kanda vaid siis, kui õunapuualustest rõõmudest ikka kohe ise osa saadakse. Kuigi lugu on lustakas ja rahva hulgas populaarne, ei sobi teine kuidagi Eesti asja ajamise retseptiks.
Tänase eesti ühiskonna reaalsuseks on suure osa rahva kasin usk ja poolehoid poliitikute tegemistesse. Usaldamatuse üheks põhjuseks on kindlasti ka poliitilise vastutuse ebamäärasus ning erinevused poliitikute ja valijate arusaamades selle ilma asjadest. Kuid millele siis loota, et olukord paraneks? Kas muutuvad poliitikud paremaks, targemaks ja ausamaks? Või peaks hoopiski rahvas silmama hoolikamalt, mis poliitikutel teoksil ning selle alusel tegema valimistel oma teadliku ja vastutustundliku valiku, see tähendab ka ise muutuma paremaks, targemaks ja ausamaks? [5]
Märkused
[1] Lugu on kirjutatud 1998. a. aprillis, seejärel saadetud meie päevalehtedele avaldamiseks, kuid neile see ei sobinud. Pealkiri ja lugu ise on sündinud ühe rahvaliku laulu ja eesti asja enda mõjul.
[2] Moraalse ja eetilise sünonüümsus on siin ilmne. Moraalse ja juriidilise vastutuse eristamine on mõnikord oluline raske ja huvitav probleem.
[3] See küsimus paistab neist neljast kõige komplitseeritum olema, sest sama asjaga võidakse vastutada erinevate inimeste ja nende gruppide ees ja sellest võib omakorda võib sõltuda, kuidas vastutatakse. Olgu näiteks kotivargus peaministrilt, kus ministrile tuleb vastust anda, kus on kott, aga riigile saladuste eest, mis olid kotis; või näiteks relvavargus sõjaväelaselt, et kaitsta end ründava kurjategija vastu.
[4] 2003ks aastaks on parteide mõju riigis oluliselt kasvanud.
[5] Asi on paremaks läinud.