Teada ja tuntud on Vana Testamendi Paabeli torni lugu. Tookord tuli Jehoova ja segas inimeste keele ning siis jäidki nende plaanitsetud linn ja torn ehitamata. Inimeste toonane eesmärk on säilinud ning hoolimata inimkeelte rohkusest on inimesed linna ja torni ehitamist vahelduva eduga jätkanud. Võib-olla ongi see inimeste ja nende eksistentsi mõte ja eesmärk. Kuigi inimkonna poolt ehitatava torni ja linna kontuurid on juba praegu aimatavad, ei ole ehituse lõplik kuju ja valmimise aeg  veel teada. Samuti ei ole selge kas inimesed ise ka oma kätetööst rõõmu saavad  tundma, või on nad ainult tööriistadeks ühes kõrgemas ja pikema kestusega mängus. Kuigi inimkeeled on segamini, ei ole see kõrvaldanud inimeste indu, ainult ehituse valmimise ja võib-olla ka inimeksistentsi lõpptähtajad on ikka veel nihkunud edasi tulevikku. Küllap loodab Jehoova inimkonna arenemis- ja õppimisvõimesse ning seetõttu ongi torni valmimine ebamäärasesse tulevikku nihkunud.

Meie maailm on korraldatud hierarhilisel viisil: hierarhiaid on palju ja nad on üksteisega läbipõiminud. Hierarhiate sees ja nende vahel peavad olema ja toimima teatud tõmbe- ja tõukejõud, mis sellist tasemelist organisatsiooni koos hoiavad. Need jõud võivad oma loomult olla õige erinevad, kuid nad võiksid oma terviklikkuses olla käsitatavad keeltena ja/või keelte konkreetsete väljenditena, sest nad võimaldavad kommunikatsiooni hierarhiate tasemete sees ja vahel. Samuti on nendel jõududel ilmne tähenduslik aspekt. See aspekt evib kindlasti relatiivset iseloomu (võib-olla ka absoluutset), mis sõltub juba konkreetsest subjekti tasemest hierarhiates, ning seetõttu mõistetakse erinevalt toimivaid jõudusid ja nende resultaate. Olulised lõikepunktid ehk ristteed hierarhiate maailmas on rakk, nimelt genereerivad nii rakk kui inimene hulgaliselt uusi ja uute omadustega hierarhiaid, mis on hakanud oluliselt mõjutama meid lähemalt ümbritseva maailma sündmusi. Samuti on üheks sellise arengu tulemuseks uued keeled.

Pöördugem järgnevalt ümbritsevast maailmast meie sisemusse ja üritagem vaadelda keelte seisu organismis. Ammust ajast on selge, et elavas organismis toimub informatsiooni vastuvõtt, tootmine, säilitamine, kasutamine. Kommunikatsioon organismi erinevate struktuursete tasemete sees ja vahel on elu paratamatu kaaslane ja tulemus. Seega toimivad meis lisaks vaimse ja ühiskondliku elu keeltele arvukalt bioloogilise keskkonna keeli kõigi oma võimete ja võimalustega. Kas Paabeli segadus valitseb ka bioloogilistes keeltes? Näib niimoodi, et kuigi elusorganismides talitleb korraga hulgaliselt keeli, millel on erinev sõnavara ja grammatika, ei sega nad teineteist – nad on kõik koos elu teenistuses. Nende keelte täpne lingvistiline kirjeldamine ei olegi nii lihtne ning nende täieliku mõistmiseni on veel pikk tee, kuid nii mõnestki keelest on meil juba mingi ettekujutus ja kõnekeeleski on edusammud olemas (bioloogilise keele rakendused bioloogiliste protsesside juhtimisel. Paljude elu keelte grammatikas on oluline koht keemia ja füüsika seadustel, kuid elu keeltele ja inimese tavakeeltele näib ühine olevat see, et nende õppimiseks, omandamiseks ja kasutamiseks ei ole paratamatult vajalik keeleteaduse ja grammatika seisukohtade ja reeglite tundmine, need muutuvad tavaolukorras oluliseks siis, kui võetakse käsile kaugemast keelekonnast võõrkeele õppimine. Seetõttu on inimesel keemia ja füüsika seaduste tundmiseta elu bioloogiliste keelte kui mitte võimatu, siis vähemasti tublisti raskendatud. Sarnaselt teiste keeltega on ka bioloogiliste keelte ulatuse ja keelesuguluse uurimine osutunud informatiivseks teeks, mis heidab valgust keele kandjate eneste päritolu ja omaduste kohta. Kuigi igas organismis (hierarhias) räägitakse mitmetes keeltes, on bioloogiliste keelte kandjate keskseteks lülideks või struktuurideks iga üksikorganism ja ka liik, sest neis peaksid keeltekomplektid õige spetsiifilised ja ajas püsivad olema. Kuid on ka keeli, mida „kõneldakse“ kogu elavas maailmas, nt termodünaamika ja pärilikkusega seotud keeled. Keeleline moment on tähtis ka elusmaailma iseloomustavas püsivuses ja muutlikkuses: püsivust soodustab elu keelte komplekti püsivus, muutumist aga keeleline segadus. Tuleb tunnistada, et elusa maailma mõistmiseks ja parandamiseks on elukeelte tundmine ja nendes kõnelemine vältimatult vajalik, vastasel korral on meie aktsioonide tulemused ettearvamatud. Inimene on juba elukeelte kasina tundmise ja agressiivse teadmistejanuga algust teinud paabeli segaduse tekitamisega elu keelte hulgas. Selle segaduse tulemused on teadupärast kogu elavale maailmale õige kurvad olnud, meenutagem kasvõi paljude teiste liikide hävimist, enese individuaalse bioloogilise võimekuse halvenemist jms.

Kui ilma sünnib uus elu, siis algab sobivale vundamendile uue paabeli torni ehitus. Torni ehitus käib läbi elu kuni küpse eani ja kellel on õnne, sel õnnestub tornis vanaduspäevigi veeta.

Lugu on esitatud teoreetilise bioloogia kevadkoolis 1996 (Schola Biotheoretica XXII) ja ilmunud ka kooli kogumikus.