Valu kui keha ja vaimu ühendaja

Andres Soosaar

2018. aasta lõpus toimunud tähenduste teejuhi sarja 27. vestlusringi pealkirjaks oli võimsalt välja kuulutatud „Keha, vaim ja valu“ , kuid saatejuht Hardo Pajula tõi meid (seega siis ka Meego Remmeli ja Joel Starkopfi) kohe märksa argisemasse olusse, kui kuulutas saate teemaks valuga toimetuleku. Nüüd saadet uuesti vaadanuna võib meie keskustelu küll enam-vähem teemakohaseks tunnistada, kuigi ehk pidanuks tookord rohkem tähelepanu pöörama valu afektiivsele ehk emotsionaalsele aspektile. Saates domineeris selgesti valu käsitlemine ühe meelesüsteemi füsioloogilise talitluse saadusena, kuid eks ole ammusest ajast teada ka seos valutunde ja negatiivsete emotsioonide vahel. Kuid proovigem selles lühikeses sõnumis tulla ka vestlusringi pealkirjas sisalduvate suurte mõistete üldiste käsitluste juurde. Väga hea meel on tõdeda, et värskelt on eesti keelde tõlgitud Jaak Panksepa ja Lucy Biveni originaalis 2012. aastal avaldatud mahukas „Vaimu arheoloogia“, mis mitme muu tähtsa rolli kõrval aitab huvilisel tähenduste horisonti avardada nii valu afektiivsuse kui keha-vaimu probleemi vallas¹. See teos on võimas vaimne monument eesti soost psühholoogi ja närviteadlase Jaak Panksepa vaadetele, mis hoolimata erialase kogukonna vähest mõistmist pälvinud stardist on nüüdseks mõnes asjas jõudnud asjatundjate arvates saada psühholoogia ja närviteaduse klassikaks. Lootusetu on antud leheruumiga anda edasi isegi olulisimat tema seisukohtadest, kuid olgu alguses mainitud tähenduste teejuhtide vestlusringi kontekstis välja toodud vaimu emotsioonidega seotud aspekti evolutsioonilisus, mis konkreetsemalt tähendab emotsioonidega seonduva kuulumist nii vaimse kui aju arengu ürgsete elementide hulka, mis väljenduvad lisaks inimesele selgesti ka paljude teiste loomaliikide esindajatel. Seda asjaolu peegeldab suurepäraselt raamatu pealkiri „Vaimu arheoloogia“, mis viitab vaimse varajaste kihistuste otsingute ja mõistmise olulisusele, et saada terviklikumalt aru psüühikast selle fülo- ja ontogeneesis. Panksepa viljeldud vaimuarheoloogia aluseks on tegelikult paljude poolt pruugitud klassikaline sümbioos ehk seoste ja invariantide otsimine erinevat liiki katsealuste käitumuslike reaktsioonide, aju anatoomia ja talitluse ning neid manipuleerivate elektriliste ja farmakoloogiliste mõjutuste vahel. Samas rõhutas ta teadvuse 1. isiku perspektiivi ja sellest tuleneva subjektiivsuse olemasolu ja tähtsust, mille teaduslik uurimine on pikka aega teadlaskonnale raskeks pähkliks osutunud. Tema lahendus igihaljale keha-vaimu probleemile on oodatult materialistlik ning näikse selle suuna suurte jaotuste kohaselt kuuluma 1950. aastatel tekkinud keha ja vaimu identsuse või juba Spinozalt (1632-1677) pärit vaimse kahe aspekti teooriate rühma. Niisugust vaimu ja keha lähedust väljendab ka Panksepa tööde keelekasutuses sünonüümselt kasutatavad  AjuVaim ja VaimAju. Niisamuti on klassikaks saanud tema arusaam seitsmest ürgse päritoluga seni toimivast emotsioonisüsteemist, milles tekkivatele erinevatele primaarsetele afektidele kasvab uuemates aju osades peale indiviidi mitmekorruseline vaimne maailm  kogu oma mitmekesisuses.  Nendest seitsmest ürgsest emotsioone genereerivast süsteemist on hirmu-süsteemil, paanika/kaotusvalu-süsteemil ja küllap vähemalt osaliseltki ka raevu-süsteemil valuga omajagu pistmist. Need seosed on aju tasemel selgesti näha mainitud süsteemide ehituslikel (n.t keskaju tsentraalse hallaine närvirakkude osalus) ja neurokeemilistel (n.t endogeensete opioidide talitlus) sarnasustel. Kui mõelda veel, et nii organismi enda genereeritud valu aisting kui negatiivsed emotsioonid markeerivad võimalikku negatiivset eksistentsiaalset stsenaariumi organismile või mõnele selle osale, siis sellestki johtub vaimse ja kehalise eksistentsi vastastikune seotus.

¹ Jaak Panksepp on oma vaateid „Vaimu arheoloogia“ ilmumise aegu tublisti kontsentreerinud artiklisse „What is an emotional feeling? Lessons about affective origins from cross-species neuroscience“ ajakirjas Motivation and Emotion: 2012, 36. köide, lk. 4–15. Tema veenvaid esinemisi saab jälgida YouTube’is, vt näiteks TEDxRainieri saadet.