SURMA SOTSIAALSEST ÕIGUSTAMISEST 

Carl-Henning Wijkmark. Nüüdisaegne surm. Inimese elu lõppstaadiumist. Loomingu Raamatukogu, 2006/32, 76 lk.

Rootsi kirjaniku Carl-Henning Wijkmarki õige lühike tekst on ühelt poolt omapärane kokkuvõte meditsiinieetikas nii aktuaalsest elu lõpu temaatika arusaamadest 20. sajandi viimasel veerandil ning teiselt poolt hoiatav fantaasia ühest Põhjamaal peetud konverentsist, kus peategelasteks keskastme poliitikud ja meditsiinieetikud, kellel soov surma kaudu uut inimese käsitlust ja  meditsiinieetikat formuleerida.

Elu lõpp, suhtumine surmasse ja selle korraldamine on tähtsad küsimused nii üksikute inimeste kui nende koosluste arusaamades ja tegutsemistes. Meditsiinigi on mõne arvates võimalik pidada tegevuseks, mis üritab surma inimeste elus võimalikult kaugele peletada. Haigusi võib vaadelda justkui lüüse organismi eksistentsi lõpu ehk surma teedele. Nendel teede algusotstel võib seigelda, kuid siiski mitte väga kaugele, sest sealt ei pruugi meditsiingi inimest enam kätte leida. Samas on surm ikka olnud ka midagi müstilist, salapärast, ebaloomulikku, paratamatut ja siiski päris ootamatut. Klassikalise hippokraatliku meditsiini ja tegelikult kogu seda saatva ühiskondliku traditsiooni kohaselt peavad meedikud surma üheks tumedaks vaenlaseks, millega tuleb innukalt võidelda, isegi tappa, kui soovite. Surma tapmine kõlab küll pentsikult, kuid nõnda paistab meditsiini eesmärkide vaatepunktist asi siiski olevat. Juba Hippokratese vandes märgitakse, et arst ei tohi anda ei inimese enda palvel ega muidu kellelegi surmavat ravimit ega vastavaid nõuandeid, samuti ei tohi arst kunagi abordivahendit kasutada. Moodsa meditsiini üheks tunnuseks on ka üks uutmoodi leppimine surmaga, mis väljendub nii kasvavas tolerantsis eutanaasia erinevate vormide suhtes kui järjest suuremas valmiduses sekkuda elu lõppu lääne sootsiumites võimsaks saanud isikuautonoomia ja elukvaliteedi argumentide toel. Ei ole sugugi enam nõnda, et meedikud võitlevad kellegi elu eest nii tema kui eneste viimse hingetõmbeni. Päris sageli jõutakse ühel hetkel arusaamisele, et üliagar meditsiiniline sekkumine inimese ellu sellesama elu nimel ei ole enam õigustatud ning lastakse asjadel minna pigem omasoodu ja püütakse vaid seda minekut inimesele võimalikult kergeks teha.

Käesolevas loos satutakse läinud sajandi pigem kaheksakümnendate Rootsi lõunaranniku konverentsikeskusesse, kus ministeeriumi eestvõtmisel peetakse pisut vandeseltslaslikult üritust „Inimese elu lõppstaadium”. Lühiloo kompositsioon on lihtne ja selge: see sisaldab konverentsi kirjeldust, mis omakorda koosneb ministeeriumi ametnikust moderaatori ja vastandlikke positsioone kandvate eetikute sõnavõttudest. Kõigepealt räägib ürituse moderaator kavandatavast projektist, mis peaks elu lõpust tegema pigem sotsiaalse kui personaalse valdkonna ning tegema seeläbi vanade arvelt ruumi noortele nii sotsiaalses, meditsiinilises kui majanduslikus mõttes. Tema meeleolusid esitab hästi arvamus, et „kõikidel peab olema võimalus tunda end kindlustatult, et parandamatu haiguse, abituse või vanadusnõtruse teatud staadiumis – või veelgi parem, enne seda, kindlaksmääratud vanusepiirini jõudes – astub ühiskond vahele ja tagab vabastava ja valutu surma” (lk 12). Nii et surma ei tule enam karta, vaid sellega leppida ning teinegi kord õige hea meelega. Järgneb riigi juhtiva meditsiinieetiku Caspar Stormi mitmekomponendiline huvitavate argumentide ja näidetega kaitsekõne sellele äsjaesitatud moderaatori ideele. Stromi keskseteks väideteks on arusaamad, et inimväärtuse puutumatus ei kehti kauem, kui jätkub ressursse (lk 29) ning ühe elu väärtuse üle tuleb otsustada esmajoones majanduslike ja ühiskondlike kaalutluste järgi ….. (lk 31). Võta näpust, isikuautonoomia ei ole enam väärtus per se, vaid  sünnib ühes isiku panusega ühiskonda ning haihtub ühiskonna otsusega. Ei mingeid sisemisi ja püsivaid väärtusi, hoopis meid ümbritsevad olud panevad meid vastuvaidlematult paika. Stromi järel räägib mõtteloolane Aksel Rönning tagasivaatest inimväärtuse (siin on vist pigem kohane kõnelda inimväärikusest) ajaloole, mis oma sisus oponeerib selgesti eelkõnelejatele nn. moodsa surma ideede suhtes ning tema suhtumine surmakupeldajatesse ilmneb selgesti järgnevas tsitaadis, „ Nüüd on sinu tund tulnud, nüüd oled sa siin, nüüd sa selle eest saad, et tõstsid südametunnistuse kõrgemale kohanemisest, fantaasia argipäevast, vabaduse turvalisusest ja maailma kõrgemale isolaadist, …, nüüd tuleb süst, nüüd augustame su ära, meie oleme surma käsilased. Sa muutud sõnnikuks ja väetiseks ja viimaks ometi on sust veidike kasu”  (lk 42). Ta jätkab, et eelistab olla surma mõistetud juhuse kui mingi komisjoni poolt, kes laob inimeludega pasjanssi (lk 56).

Kuid ürituse korraldajatele äsjakirjeldatud kavatsusest (projekt A) veel ei piisa ning korraldajad jätkavad konverentsi järgmisel päeval veel pöörasema projekti B-ga, mille sisuks on inimeste surnukehade taaskasutamine mistahes sotsiaalselt aktsepteeritud eesmärkidel, näiteks farmaatsiatööstuse tooraineks (lk 61–2). Eelmise ajastuga, s.t elatud eluga, ühendaks seda ettevõtmist komme, et surnult võetakse taevariigi võtmekesena rangluu (clavicula), mis lüüakse läikima ja lastakse tseremoniaalselt urni kukkuda (lk 71).

Jah, muidugi on see lugu iroonia ja hoiatus, kuidas ei tuleks toimida, kuid viimasena on see täiesti omal kohal ning väärib elu lõpu probleemikaga tegelemisel kindlasti meenutamist.  Pean silmas siin just Eesti olukorda, sest meil on arvestatavat avalikku arutelu elu lõpu probleemide üle veel õige napilt olnud ning siiani on vastavad tavad ja otsused tekkinud õige hämaras sotsiaalses valguses. Samuti tuleb loo väärtusteks lugeda ka mitmed hästi esitatud kõrvalteemad nii meditsiinieetika kui üldisema ühiskondliku diskussiooni kontekstis. Olgu sellisteks näideteks kasvõi Stormi õige huvitavad meditsiiniliste valikute juhtumid, kuidas toimida piiratud ressursi jagamisel (lk 14) või pilge kaasaegse konverentsikultuuri aadressil, kus söögikordadel väga suur roll ürituse õnnestumisel (lk 32, 59). Lõpetuseks olgu nimetatud, et teost on saatnud suur rahvusvaheline edu, iseäranis Saksamaal, ning lugu on lavastatud ka mitmetes teatrites.

Algne versioon pärineb 2007. aastast, käesolevat on pisut kohendatud 2015. a mais.