Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015–
ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED,
TEKSTID ja ALLIKAD ǁ
VANGIKONGIST
JA PALATIST LÄHTUNUD MEDITSIINIEETIKA
Aleksandr
Solþenitsõn. Vähktõvekorpus. Eesti Päevaleht 2007;
407 lk.
Susan Sontagi teose „Haigus kui metafoor” üheks
õppetunniks on hoiatav ettevaatlikkus haiguse metafoorse käsitlemise suhtes.
Hoolimata manitsusest tahaks seekord vaadelda lähemalt vaadelda üht läinud
sajandi teise poole väga olulist metafoorset kirjanduslikku portreed, kus
samaaegselt kujutatakse nii inimese eksistentsi totalitaarse ühiskonna
tingimustes kui selle ajastu meditsiini ja eriti selle eetiliste aspektide
sisemisi arengujooni. Selleks teoseks on Aleksandr Solþenitsõni
1960. aastatel kirjutatud ja päris keeruka ilmumislooga romaan
„Vähktõvekorpus”. Solþenitsõn (1918–2008) kuulub
läinud sajandi teise poole kõige mõjukamate kirjanike hulka, kes oma loominguga
on avanud ja mõtestanud Venemaa ajalugu ning missiooni nii rahvuse enda kui
rahvusvahelises kontekstis. Nobeli
preemia komisjon motiveeris 1970. aastal kirjanduspreemia andmist Solþenitsõnile eetilise jõuga, millega kirjanik järgis
vene kirjanduse tuumtraditsioone. Tema positsiooni iseloomustab ühelt poolt
vene rahva ja tema õigeusu erilise missiooni tunnistamine ning teiselt poolt
täielik leppimatus nõukogude võimuga. Solþenitsõni
arvates on nõukogude moodi ühiskonna korraldus universaalselt destruktiivne,
millel ei ole suuremat seost konkreetsete rahvaste ajalooliste valikutega.
Kindlasti vajavad märkimist kirjaniku kunagised seosed Eestiga, mis algavad
tema õppetundidega kongikaaslaselt Otto Tiefi
valitsuse haridusministrilt Arnold Susilt ning kulmineeruvad „Gulagi arhipelaagi” seiklusrikka kirjutamise ja käsikirja
säilitamisega Eesti erinevais paigus. Romaan „Vähktõvekorpus” on ühelt poolt
lüliks tema paljudele silmi avavate nõukogude vangilaagreid kajastavate teoste
ahelas, kuid samas on võimalik teost pidada eelkõige hiilgavaks 20. sajandi
keskpaiga meditsiini mõtestavaks tekstiks. Võimalik, et küll vaid
konjunktuursetel kaalutlustel, rõhutas seda aspekti kunagi ka autor ise, kui
tookord kodumaised kriitikud teost ühiskonnakriitilise sümbolina tõlgendasid
ega avaldada lubanud. Vaadelgem siiski ka siin teost pigem kui
meditsiiniromaani ning vähem nõukogude võimu vähkkasvajalise loomuse
ühiskonnakriitilist allegooriat, mida see tekst kindlasti samuti on. Kõigepealt
kinnitab sellist valikut romaani praktiliselt kogu sündmustiku toimumine ühe
nõukogude lõunapoolse liiduvabariigi suurema linna meditsiinilinnaku onkoloogia
osakonnas, mis ilmselt mitte juhuslikult 13. numbrit kannab. Nõustugem
kriitikutega, et Solþenitsõnil on romaanis väga hästi
õnnestunud edasi anda haiglat ja palateid kui üht omapärast järjest muutuvat ja
muust maailmast haiguste ja meditsiini varal mõneti lahutatud vaimset maailma
või mikrokosmost, kus kinnistähtedena helendavad osakondades töötavad meedikud
ning tekkivate ja lahkuvate taevakehadena vilguvad oma väga erinevate
elukäikudega järjest vahetuvad patsiendid. Romaan esitab väga värvika galerii
vähihaigetest ja neid ravinud meedikutest, kusjuures tüüpiliselt on nende
inimeste elu laiendatud ka nende konkreetsest olukorrast haiglas avaramasse
vaatesse, andes teinekord mõista, et raske haigus on justkui tasu moraalses
mõttes valesti elatud elu eest. Hästi ilmneb see ühe eduka pealekaebaja ja
inimeste sobivuse kontrollija Pavel Russanovi lümfogranulomatoosi (lk. 7), eduka elumehe ja naisteküti Jefrem Poddujevi keelevähi (lk 79,
111) või väga noore moodsalt liiderliku Asja rinnavähi (lk 103, 303)
kirjeldamisel.
Romaani mikrokosmose peategelaseks
on vangilaagri järgselt asumiselt haiglasse pääsenud Oleg Kostoglotov,
kelle maovähi ja sellest paranemise lugu ongi romaani peateljeks. Teadupärast
on Kostoglotov raamatus autori alter egoks, kes esitab autori enda elust nii tema vangistust, rasket
maohaigust kui arusaamu ilmaelust laiemalt. Kostoglotov
jõuab 13. korpusesse väga raskes, kui mitte lootusetus olukorras ja lahkub
romaani lõpulehekülgedel sealt nii füüsiliselt ning ka vaimselt tervenemise
teele asununa, st oma senistest vaevadest vabaks saanuna, oma igavese asumise
paika kuskil kaugel Kasahstani stepis, et alustada uut ja seekord tõeliselt
inimlikku elu. Seega siis kujutatakse haigust ja sellega tegelemist inimelu
mitmekesisuse ühe mudeli ja realiseerumise viisina.
Ka selles Solþenitsõni
romaanis on eetikaprobleemid väga tähtsal kohal ning mõnikord olen leidnud end
mõttelt, et loeksin justkui ilukirjanduse kaanonite järgi kirjutatud
meditsiinieetika õpikut. Õige mitmel korral arutlevad patsiendid sellistel
igihaljastel eetika teemadel nagu elu mõte (lk108) või mida eluks õigupoolest
vajatakse (lk 86). Omal moel kulmineerub
peategelase vaimne otsing eetilisuse ja haiguse vahekorrast raamatu 11.
peatükis, kus ta räägib palatikaaslastele Abrikossovi
patoloogilise anatoomia raamatust kasvajate peatükist loetud hämmastavatest
iseeneslikest paranemise juhtumitest, mida teadus kuidagi seletada ei oska.
Just ülalmainitud keelevähiga Poddujev märgib seal,
et küllap on selliseks asjade käiguks puhast südametunnistust tarvis (lk 110).
Talle sekundeerib väga tugevasti loo peategelane ning pakub isegi välja täiesti
materialistliku ja kaasaegses mõttes küllap neuroimmunoloogilise teooria, mille
kohaselt tema arvates tekib puhta südametunnistusega organismis mingit
spetsiifilist ainet, tema arvates näiteks mõnd tseesiumisoola, mis takistab
rakkude pahaloomuliseks muutumist (lk111). Sestap ei ole tema arvates haiguse
ja inimese moraalse pale seoses midagi müstilist ja seletamatut, vaid sealgi töötavad
loodusseadused oma vääramatu jõuga.
Raamatu lugemisel on minu suurimaks
hämmastuseks olnud tõdemus, kuivõrd hästi on kirjanik suutnud oma ajas ja
elukogemuses näha patsiendi isikuautonoomiaga seotud probleeme, mis teadupärast
on üheks kõige olulisemaks tänapäevase meditsiinieetika küsimuseks ja arengu
sisuks. Teha seda raudse eesriide taga juba läinud sajandi kuuekümnendatel
aastatel, kui isegi lääneriikideski olid patsiendi autonoomia ja seda tagav
informeeritud nõusolek praktiliselt praegusel kujul tundmatud mõisted, räägib Solþenitsõni võimest näha asju märksa avaramalt, kui see
vaid inimese vahetuks eksisteerimiseks vajalik oleks. Juba aastaid olen alustanud
kliinilise eetika käsitlemist tsitaadiga raamatu 6. peatükist, kus omavahel
selgitavad arsti ja patsiendi õiget suhtlemist osakonnajuhataja dr Dontsova ning teose peategelane. Kostoglotov
põrutab leheküljel 64 esimesena: „Teie
lähtute algusest peale väärast järeldusest: kui haige juba siia kliinikusse
tuli, siis sellest hetkest hakkate teie tema eest mõtlema. Edaspidi mõtlevad
tema eest teie instruktsioonid, nõupidamised, programm, plaan ja raviasutuse
au. Ning jälle olen mina liivaterake nagu laagris ja jälle ei sõltu minust
midagi.” Peale lühikest manööverdamist nõusoleku praktikaga kirurgiliseks
sekkumiseks üritab arst olukorda juba jõupositsioonilt arstide ühe kõige tüüpilisema
vastuväitega lahendada: „Vaata aga vaata,
või tema räägib põhimõttest!... See veel puuduks, et Dontsova
ja tema ordinaatorid kulutaksid päevi, patsientidega raviprintsiipe arutades!
Millal siis veel tervistamisega tegelda!” Ma ei ole kohanud meisterlikumalt
vormistatud suure patsiendi autonoomia pooldaja ja selle vastu oleva arsti
moraalset kokkupõrget. Solþenitsõn on isegi sedavõrd
käre, et laseb peategelasel haiglat vangilaagriga võrrelda, mida minu meelest
tuleks pigem peategelase isikliku meeleheite kui suure üldistusena võtta. See
arusaam on ju päris lähedal Michel Foucault (1926–1984) enamvähem samast ajast pärit ideedest
meditsiini ja hariduse eksistentsiaalsest mitmikrollist,
mille kaudu ühiskond kipub end tegeliku alternatiivi puudumisega igale oma
liikmele vältimatult peale suruma.
Kindlasti lisab romaanile tublisti
värvi autori püüd tungida lisaks patsientidele ka meedikute hinge, mis
väljendub just kolme naistegelase (meditsiiniüliõpilasest õde Zoja, dr Vera Gangart ja dr Ljudmilla Dontsova)
töiste tegemiste ja selle taga oleva hingeliste portreede esiletoomises. Kõiki
neid kolme iseloomustab ühtemoodi suur andumus just oma tööle meditsiinis, mis
omakorda näikse tugevasti tagaplaanile tõrjunud olevat tavapärased isikliku elu
rõõmud. Siiski osutuvad vägagi vürtsikaks ja isegi nõukogude korra puritaansuses ootamatult ulatuslikuks osutuvad mõnede
tegelaste omavaheliste suhete erootilised tagapõhjad, mis osutavad
ühemõtteliselt inimlikkuse möödapääsmatusele patsientide ja meedikute suhetes. Solþenitsõn ja mõned tema loo meedikutest naistegelased ei
näi kuigivõrd tähtsaks pidavat seda osa Hippokratese
vandest, mis otseselt taunib seksuaalsust meedikute ja patsientide suhetes ning
püüdleb seeläbi hoopis kuidagi vabama (autori arvates siis ehk inimlikuma)
suhtlemise poole ka arstimise keerukas ja mitmepalgelises sfääris. Kostoglotovile on tema seksuaalsuse väljapurskumine märgiks
tervistumisest ja vaimsest taassünnist, meedikutest naistele on see ehk mingiks
kompensatsiooniks nende täielikule erialasele pühendumisele. Hoolimata
peategelase, st autori, ja meedikute erinevatest arusaamadest patsiendi
autonoomia ja neile tõerääkimise küsimuses, on esimesed siiski nii meditsiinist
kui seda realiseerivatest inimestest vägagi positiivsel arvamusel, mida
iseloomustab hästi ka kaasaelamine nii dr Dontsova
enda onkoloogilise haiguse loole (lk 321, 339) kui tema südamevalule nii
varasematele patsientide teadmatusest tehtud kiirguskahjustuste kui ka Kostoglotoviga peetud isikuautonoomia lahingu pärast (lk
73). Niisamuti näikse Solþenitsõn sügavalt
õigeusklikuna mõistvat arsti eetilist valikut pidada elu ennast ülimaks
väärtuseks, mis õigustab isegi inimesele tema elu päästmise nimel tehtavat
kahju (lk 73) nagu see meditsiinis kuni patsiendi võimalikult suure autonoomia
ajastuni oli üldiselt aktsepteeritud.
Kokkuvõttes on Solþenitsõnil
tõepoolest õnnestunud luua väga täpne ja isegi rafineeritud portree
onkoloogiast, mis sisaldab teadmatuse tõttu jätkuvalt siiani suurt psüühilist
koormust ning paneb nii patsiente kui meedikuid sageli väga keerukate valikute
ette. Kirjanikule näikse sümpatiseerivat möödunud sajandi filosoofiline
eksistentsialism, kus arvati, et inimese loomus tuleb ilmsiks just äärmuslikes
oludes ja teeb just siis võimalikuks tõelise elu tähenduse mõistmise. Samas
jääb õhku küsimus, miks pidid vähineedust enda peal kannatama ühiskonna poolt
ülekohtuselt piinatud Kostoglotov ja äärmuslikult oma
ametile pühendunud dr Dontsova? Ehk oli see vene
kirjandusest nii tuttav üksikutele määratud teiste lunastamise väljakutse, et
inimeste elu selles ilmas ikkagi paremaks saaks.