Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015–

ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED, TEKSTID ja ALLIKAD ǁ

 

VANGIKONGIST JA PALATIST LÄHTUNUD MEDITSIINIEETIKA


Aleksandr Solþenitsõn. Vähktõvekorpus. Eesti Päevaleht 2007; 407 lk.


Susan Sontagi teose „Haigus kui metafoor” üheks õppetunniks on hoiatav ettevaatlikkus haiguse metafoorse käsitlemise suhtes. Hoolimata manitsusest tahaks seekord vaadelda lähemalt vaadelda üht läinud sajandi teise poole väga olulist metafoorset kirjanduslikku portreed, kus samaaegselt kujutatakse nii inimese eksistentsi totalitaarse ühiskonna tingimustes kui selle ajastu meditsiini ja eriti selle eetiliste aspektide sisemisi arengujooni. Selleks teoseks on Aleksandr Solþenitsõni 1960. aastatel kirjutatud ja päris keeruka ilmumislooga romaan „Vähktõvekorpus”. Solþenitsõn (1918–2008) kuulub läinud sajandi teise poole kõige mõjukamate kirjanike hulka, kes oma loominguga on avanud ja mõtestanud Venemaa ajalugu ning missiooni nii rahvuse enda kui rahvusvahelises kontekstis. Nobeli preemia komisjon motiveeris 1970. aastal kirjanduspreemia andmist Solþenitsõnile eetilise jõuga, millega kirjanik järgis vene kirjanduse tuumtraditsioone. Tema positsiooni iseloomustab ühelt poolt vene rahva ja tema õigeusu erilise missiooni tunnistamine ning teiselt poolt täielik leppimatus nõukogude võimuga. Solþenitsõni arvates on nõukogude moodi ühiskonna korraldus universaalselt destruktiivne, millel ei ole suuremat seost konkreetsete rahvaste ajalooliste valikutega. Kindlasti vajavad märkimist kirjaniku kunagised seosed Eestiga, mis algavad tema õppetundidega kongikaaslaselt Otto Tiefi valitsuse haridusministrilt Arnold Susilt ning kulmineeruvad „Gulagi arhipelaagi” seiklusrikka kirjutamise ja käsikirja säilitamisega Eesti erinevais paigus. Romaan „Vähktõvekorpus” on ühelt poolt lüliks tema paljudele silmi avavate nõukogude vangilaagreid kajastavate teoste ahelas, kuid samas on võimalik teost pidada eelkõige hiilgavaks 20. sajandi keskpaiga meditsiini mõtestavaks tekstiks. Võimalik, et küll vaid konjunktuursetel kaalutlustel, rõhutas seda aspekti kunagi ka autor ise, kui tookord kodumaised kriitikud teost ühiskonnakriitilise sümbolina tõlgendasid ega avaldada lubanud. Vaadelgem siiski ka siin teost pigem kui meditsiiniromaani ning vähem nõukogude võimu vähkkasvajalise loomuse ühiskonnakriitilist allegooriat, mida see tekst kindlasti samuti on. Kõigepealt kinnitab sellist valikut romaani praktiliselt kogu sündmustiku toimumine ühe nõukogude lõunapoolse liiduvabariigi suurema linna meditsiinilinnaku onkoloogia osakonnas, mis ilmselt mitte juhuslikult 13. numbrit kannab. Nõustugem kriitikutega, et Solþenitsõnil on romaanis väga hästi õnnestunud edasi anda haiglat ja palateid kui üht omapärast järjest muutuvat ja muust maailmast haiguste ja meditsiini varal mõneti lahutatud vaimset maailma või mikrokosmost, kus kinnistähtedena helendavad osakondades töötavad meedikud ning tekkivate ja lahkuvate taevakehadena vilguvad oma väga erinevate elukäikudega järjest vahetuvad patsiendid. Romaan esitab väga värvika galerii vähihaigetest ja neid ravinud meedikutest, kusjuures tüüpiliselt on nende inimeste elu laiendatud ka nende konkreetsest olukorrast haiglas avaramasse vaatesse, andes teinekord mõista, et raske haigus on justkui tasu moraalses mõttes valesti elatud elu eest. Hästi ilmneb see ühe eduka pealekaebaja ja inimeste sobivuse kontrollija Pavel Russanovi lümfogranulomatoosi (lk. 7), eduka elumehe ja naisteküti Jefrem Poddujevi keelevähi (lk 79, 111) või väga noore moodsalt liiderliku Asja rinnavähi (lk 103, 303) kirjeldamisel. 

Romaani mikrokosmose peategelaseks on vangilaagri järgselt asumiselt haiglasse pääsenud Oleg Kostoglotov, kelle maovähi ja sellest paranemise lugu ongi romaani peateljeks. Teadupärast on Kostoglotov raamatus autori alter egoks, kes esitab autori enda elust nii tema vangistust, rasket maohaigust kui arusaamu ilmaelust laiemalt. Kostoglotov jõuab 13. korpusesse väga raskes, kui mitte lootusetus olukorras ja lahkub romaani lõpulehekülgedel sealt nii füüsiliselt ning ka vaimselt tervenemise teele asununa, st oma senistest vaevadest vabaks saanuna, oma igavese asumise paika kuskil kaugel Kasahstani stepis, et alustada uut ja seekord tõeliselt inimlikku elu. Seega siis kujutatakse haigust ja sellega tegelemist inimelu mitmekesisuse ühe mudeli ja realiseerumise viisina.

Ka selles Solþenitsõni romaanis on eetikaprobleemid väga tähtsal kohal ning mõnikord olen leidnud end mõttelt, et loeksin justkui ilukirjanduse kaanonite järgi kirjutatud meditsiinieetika õpikut. Õige mitmel korral arutlevad patsiendid sellistel igihaljastel eetika teemadel nagu elu mõte (lk108) või mida eluks õigupoolest vajatakse (lk 86).  Omal moel kulmineerub peategelase vaimne otsing eetilisuse ja haiguse vahekorrast raamatu 11. peatükis, kus ta räägib palatikaaslastele Abrikossovi patoloogilise anatoomia raamatust kasvajate peatükist loetud hämmastavatest iseeneslikest paranemise juhtumitest, mida teadus kuidagi seletada ei oska. Just ülalmainitud keelevähiga Poddujev märgib seal, et küllap on selliseks asjade käiguks puhast südametunnistust tarvis (lk 110). Talle sekundeerib väga tugevasti loo peategelane ning pakub isegi välja täiesti materialistliku ja kaasaegses mõttes küllap neuroimmunoloogilise teooria, mille kohaselt tema arvates tekib puhta südametunnistusega organismis mingit spetsiifilist ainet, tema arvates näiteks mõnd tseesiumisoola, mis takistab rakkude pahaloomuliseks muutumist (lk111). Sestap ei ole tema arvates haiguse ja inimese moraalse pale seoses midagi müstilist ja seletamatut, vaid sealgi töötavad loodusseadused oma vääramatu jõuga.

Raamatu lugemisel on minu suurimaks hämmastuseks olnud tõdemus, kuivõrd hästi on kirjanik suutnud oma ajas ja elukogemuses näha patsiendi isikuautonoomiaga seotud probleeme, mis teadupärast on üheks kõige olulisemaks tänapäevase meditsiinieetika küsimuseks ja arengu sisuks. Teha seda raudse eesriide taga juba läinud sajandi kuuekümnendatel aastatel, kui isegi lääneriikideski olid patsiendi autonoomia ja seda tagav informeeritud nõusolek praktiliselt praegusel kujul tundmatud mõisted, räägib Solþenitsõni võimest näha asju märksa avaramalt, kui see vaid inimese vahetuks eksisteerimiseks vajalik oleks. Juba aastaid olen alustanud kliinilise eetika käsitlemist tsitaadiga raamatu 6. peatükist, kus omavahel selgitavad arsti ja patsiendi õiget suhtlemist osakonnajuhataja dr Dontsova ning teose peategelane. Kostoglotov põrutab leheküljel 64 esimesena: „Teie lähtute algusest peale väärast järeldusest: kui haige juba siia kliinikusse tuli, siis sellest hetkest hakkate teie tema eest mõtlema. Edaspidi mõtlevad tema eest teie instruktsioonid, nõupidamised, programm, plaan ja raviasutuse au. Ning jälle olen mina liivaterake nagu laagris ja jälle ei sõltu minust midagi.” Peale lühikest manööverdamist nõusoleku praktikaga kirurgiliseks sekkumiseks üritab arst olukorda juba jõupositsioonilt arstide ühe kõige tüüpilisema vastuväitega lahendada: „Vaata aga vaata, või tema räägib põhimõttest!... See veel puuduks, et Dontsova ja tema ordinaatorid kulutaksid päevi, patsientidega raviprintsiipe arutades! Millal siis veel tervistamisega tegelda!” Ma ei ole kohanud meisterlikumalt vormistatud suure patsiendi autonoomia pooldaja ja selle vastu oleva arsti moraalset kokkupõrget. Solþenitsõn on isegi sedavõrd käre, et laseb peategelasel haiglat vangilaagriga võrrelda, mida minu meelest tuleks pigem peategelase isikliku meeleheite kui suure üldistusena võtta. See arusaam on ju päris lähedal Michel Foucault (1926–1984) enamvähem samast ajast pärit ideedest meditsiini ja hariduse eksistentsiaalsest mitmikrollist, mille kaudu ühiskond kipub end tegeliku alternatiivi puudumisega igale oma liikmele vältimatult peale suruma.

Kindlasti lisab romaanile tublisti värvi autori püüd tungida lisaks patsientidele ka meedikute hinge, mis väljendub just kolme naistegelase (meditsiiniüliõpilasest õde Zoja, dr Vera Gangart ja dr Ljudmilla Dontsova) töiste tegemiste ja selle taga oleva hingeliste portreede esiletoomises. Kõiki neid kolme iseloomustab ühtemoodi suur andumus just oma tööle meditsiinis, mis omakorda näikse tugevasti tagaplaanile tõrjunud olevat tavapärased isikliku elu rõõmud. Siiski osutuvad vägagi vürtsikaks ja isegi nõukogude korra puritaansuses ootamatult ulatuslikuks osutuvad mõnede tegelaste omavaheliste suhete erootilised tagapõhjad, mis osutavad ühemõtteliselt inimlikkuse möödapääsmatusele patsientide ja meedikute suhetes. Solþenitsõn ja mõned tema loo meedikutest naistegelased ei näi kuigivõrd tähtsaks pidavat seda osa Hippokratese vandest, mis otseselt taunib seksuaalsust meedikute ja patsientide suhetes ning püüdleb seeläbi hoopis kuidagi vabama (autori arvates siis ehk inimlikuma) suhtlemise poole ka arstimise keerukas ja mitmepalgelises sfääris. Kostoglotovile on tema seksuaalsuse väljapurskumine märgiks tervistumisest ja vaimsest taassünnist, meedikutest naistele on see ehk mingiks kompensatsiooniks nende täielikule erialasele pühendumisele. Hoolimata peategelase, st autori, ja meedikute erinevatest arusaamadest patsiendi autonoomia ja neile tõerääkimise küsimuses, on esimesed siiski nii meditsiinist kui seda realiseerivatest inimestest vägagi positiivsel arvamusel, mida iseloomustab hästi ka kaasaelamine nii dr Dontsova enda onkoloogilise haiguse loole (lk 321, 339) kui tema südamevalule nii varasematele patsientide teadmatusest tehtud kiirguskahjustuste kui ka Kostoglotoviga peetud isikuautonoomia lahingu pärast (lk 73). Niisamuti näikse Solþenitsõn sügavalt õigeusklikuna mõistvat arsti eetilist valikut pidada elu ennast ülimaks väärtuseks, mis õigustab isegi inimesele tema elu päästmise nimel tehtavat kahju (lk 73) nagu see meditsiinis kuni patsiendi võimalikult suure autonoomia ajastuni oli üldiselt aktsepteeritud.

Kokkuvõttes on Solþenitsõnil tõepoolest õnnestunud luua väga täpne ja isegi rafineeritud portree onkoloogiast, mis sisaldab teadmatuse tõttu jätkuvalt siiani suurt psüühilist koormust ning paneb nii patsiente kui meedikuid sageli väga keerukate valikute ette. Kirjanikule näikse sümpatiseerivat möödunud sajandi filosoofiline eksistentsialism, kus arvati, et inimese loomus tuleb ilmsiks just äärmuslikes oludes ja teeb just siis võimalikuks tõelise elu tähenduse mõistmise. Samas jääb õhku küsimus, miks pidid vähineedust enda peal kannatama ühiskonna poolt ülekohtuselt piinatud Kostoglotov ja äärmuslikult oma ametile pühendunud dr Dontsova? Ehk oli see vene kirjandusest nii tuttav üksikutele määratud teiste lunastamise väljakutse, et inimeste elu selles ilmas ikkagi paremaks saaks.