Vargamäe kuningriik. Urmas Lennuki tõlgendus Anton Hansen Tammsaare romaani Tõde ja õigus I ja V osast, lavastaja Jaanus Rohumaa, Endla ja Rakvere teatrid, Põhja-Tammsaare maad , 9. juuli 2006.[1]
Kus on siis see Vargamäe kuning- või mõnd muud sorti riik? Kui mõni neist ikka üldse olemas on või olnud, siis saab teist mitmelt poolt leida: esiteks saab ta muidugi olla Tammsaare peas ja seejärel viies köites paberil, teiseks võiks ta olla kirjaniku lapsepõlve maadel Järvamaal, mida on juba mõnda aega teose järgi samuti Vargamäeks kutsutud ja kolmandaks võiks ehk kogu Eestimaad selleks riigiks pidada. Etendus, millest pisut plaanis pajatada, kipub olema üks kokteil kõigist neist kolmest võimalusest, sest raamatu Vargamäe on tassitud tagasi Järvamaale ja seda tuli kaema rahvas üle kogu Eesti. Kui võtame esteks Vargamäe kuningriigi, kes on seal kuningas? Ei märganud küll, et Tammsaare ise oma loos kuigivõrd kuningatest pajatas. Kord V osas nimetas Indrek küll, et oli linnas meest kohanud, kes end Poola kuningaks pidas, kuid muud suuremat kuningatest romaani tekstist küll ette ei tule. Kuid kuningata kuningriik ei ole tõepoolest üks õige asi ning etenduses on saanud kurvemaks kuningaks vana Pearu, kes kurdab sääl kuskil lavastuse keskpaigas mõned korrad, et teda kui Vargamäe kuningat ei ole tõesti mõistetud. Ega teatrimehedki talle kuigivõrd ei halastanud, sest lasid kuningas Pearul (Peeter Jakobi) õige nadilt karkudega ringi karata ning tema võimu ei lastud kuigivõrd paista, kuigi seda Orul tal veel päris kõvasti jätkus. Vähemasti Eedi ja Karla olid kõvasti teise võimu all. Jah tõesti, Peatu näikse suuresti küll isehakanud kuningas olema. Aga mida arvata kuningas Andresest? Ei midagi mõistlikku, mu meelest, pigem räägiti Mäel ikka Vargamäe sunnitööst kui kuningriigist, kui jumalariik oma lootusetu vägevusega mängust välja jätta. Kuningannaga oleks asjalood muidugi lihtsamad, sest Tammsaare Vargamäel oleks Krõõda näol selle positsiooniga kõik selge, ta oli sedavõrd mõjukas, et suutis oma võimu ja väge hoida veel aastakümneid pärast surmagi. Etendus ei lasknud siiski seda Krõõda sära ja väge nii väga paista. Väljale olid otsitud küll mõned kuulsad kohad Krõõda osalemisel, kuid kuningannat polnd siiski neist tunda. Kui üldse, siis etenduse kuningannaks oli ehk Tiina (Karin Tammaru), kuid sedagi pigem oma erilisema riietuse, teistele vastandumise ja oleku kui erilise staatuse või võimu läbi. Ehk pingutasid teatrimehed kuningriigiga hoopis pisut üle ning lootsid oma suvisele vabaõhuloole miskit säravamat pealkirja saada? Küllap nad tahtsid, kuid ülekantud tähenduses kannatab Vargamäe küll võrdluse välja ühe või tegelikult pigem isegi kahe riigiga. Ja tolle aja peremehe- ja talukultust annab küll siduda pisikeste kuningate ja kuningriikidega, kus õiged paljud peremehed tundsid ja võtsid end oma maa ja pere absoluutse valitsejana. Kindlasti oli nende hulgas mitut sorti oma staatuse fanaatikuid, keda Tammsaare laseb Andrese, Pearu, Tiidu, Jaska ja teiste kujude läbi omal moel lugejale realiseerida, kuid etendus ise kipub ise õige vabariiklik olema, sest seal domineerib pigem igaühe vaba arvamine kui kellegi kõige vägevam või õigem arvamine. Pigem valitseb etendust küllalt pehme sallimine kui kompromissitu heitlus mingite suurte eesmärkide nimel. Nii et ikkagi pigem vabariik, kui midagi teist. Kuigi Antsu ja teiste nooremate laste kunagi mängitud Vargamäe vabariik tõi tookord otsesemalt või kaudsemalt kaasa sedavõrd raskeid tagajärgi kui Antsu enda surma ja Andrese nii alandavad 15 vitsahoopi, mis pani teda kogu oma elu ja selle mõtet senisest teistmoodi vaatama, oli Mäel siiski palju vabariiklikku vaimu ja isu ilmaelu paremaks teha. Ka etendust valitseb pigem pehme sallimine kui kompromissitu heitlus mingite suurte eesmärkide nimel. Kui jätkata riikide keeles, siis etenduses lasti Vargamäed paista pigem praeguse aja Tehhi ja Slovakkia iseseisvate riikide kooslusena, kui kunagise kuningate Saksamaa ja Prantsusmaa raevuka vastasseisuna. Eks selline tõlgendus passib vast päris hästi ka praeguse aja üldise vaimuga, kus igasugune eksistents väärib respekti ning eluvõitlust ei iseloomusta pidev ja totaalne mäng täispanga peale. Just seda kompromissitust kohtab palju Tõe ja õiguse esimeses otsas ning Tammsaare hakkab isegi seda teose edenedes kord korralt lõdvemaks laskma. Praegusel ajal on järjest enam tunda, kuidas too sajanditagune rassimine ja heitlemine on nüüdse eestlase jaoks hakanud tähendust muutma. Ei otsita sealt enam nii palju ja nii üheselt eesti ideed ja ülistust ega ülimat tõde, märksa sagedamini kuuleb hoopis, kui hullud ja ebainimlikudki olid need tolle korra elu viisid. Teos kipub praegu olema vähem eeskuju kui hoiatus, kuidas ei peaks elama. Õige palju enam on hakatud väärtustama Pearu sarmi ja mõistma oludele allajääjaid ja nende vaeva ning raskusi. Kõigest muutumisest hoolimata on Tõde ja õigus jätkuvalt võimas vaimne monument meie tookordsest elust-olust ja pakub mängumaad uuteks tõlgitsusteks ja positsioonideks selle kohta, mis iseloomustab eestlast läbi aegade. Ta on isegi sedavõrd võimas monument, et on muutnud kirjaniku kodutalu oma ümbrusega pühaks pinnaks, niisamuti kui seda on näiteks Munamägi, laulukaar, Toompea või Tartu ülikooli kuus sammast. Alati on eriline olla Tammsaare mail, saati veel siis, kui sealsamas üritatakse meie silme all taasluua seda nii erilist kui tüüpilist tärkavat moodsa eesti maailma, mis rullub lahti suurteose mõnelt tuhandelt leheküljelt.
Kuid aitab kogu ettevõtmise õigustuste vaagimisest, neid on ju küllaga niigi, kaeme nüüd etendust ennastki pisut lähemalt. Selge see, et teostki loonud looduslikud olud tulevad kogu ettevõtmisele suuresti kasuks ja lavastuse tegijad on seda tõesti suutnud hästi ära kasutada. Oldi väljamäel just kiviviske kaugusel hoonetest, kus on nii avarust kui laia vaadet ümbruskonnale, kuid ka kindlustunnet majadest ja aedadest, et platsi peal toimuv tõesti tõsi võib olla. Samas oli ka metsaveer õige lähedal, kust õhkas salapära ja ootamatust, kuhu kaoti ja kust teinekord ilmuti. Jah, loodus on teoses tähtis ja oli tol kuumal suveõhtul niisamuti, sest nii ühes kui teises pani ta vääramatu pitseri toimuvale. Romaanis vastandus ta selgesti inimeste ebakindlale ja rahutule suhtlusele, etenduses oli ta tol õhtul suurepäraseks dekoratsiooniks ja meeleolu loojaks.
Ei saa olla suuremat kahtlust selles, et teatrimeeste ambitsioon on etendusega olnud päris korralik, sest pühal pinnal toodi avalikult murule kogu saaga algus ja ots, mis varjamisi pidi sisaldama ka kõike seda, mis nende vahele jäi. Seda kinnitavad etenduses toimuvad mängud ajaga, kus tähtsad tegelased saavad ilmuda mitmel moel ja isikus ning romaani viimase osa sündmustikku ilmuvad pigem meenutuseks kui seletuseks mõjukad episoodid esimesest osast ning päris lõpuks ei lähe Vargamäelt alla Tiina ja Indrek, vaid hoopis saabuvad sinna Andres ja Krõõt. Eks muidugi ole omaette küsimus see, mida oleks õige või tarvilik algusest meenutada loo lõpus. Et romaani esimene osa pakub meenutusteks õige palju võimalusi, siis teatrimeeste tehtud valik peaks rääkima just nende kreedost kogu romaani ja etendusega seoses. Mulle paistab see valik taas olema romantilisem ja pehmem nagu kohane õnnestunud Vargamäe vabariigile. Ei tuletata meelde enam Marit ja Jussi, ei Andrese ja Pearu arvutuid ning armutuid tülisid ja protsessimisi, kuid meenutatakse pigem just õrnemat ja hingelisemat (Krõõda tegemised, laste surm difteeria läbi jt) tollest raskest algusest. Jah, eks ta inimlikum ju olegi, et meenutatakse pigem head kui halba, pigem vabadust kui sundi. Kuid algus oli tõesti ränk olnud ning Andres läks täiesti fanaatilisena oma maad teiseks tegema. Ta tahtis, et kogu tema peregi näeks ilma vaid läbi tema silmade. Maa ja koht said suure rabamisega küll teiseks, kuid hää meel ei tahtnud kuidagi sellega kaasas käia, ikka pigem vastasseisud ja nutt. Kui ehk kunagi arvatigi, et tol ajal teisiti lihtsalt ei saanud ja eesmärgid pühitsesid abinõusid, siis teatrimehed ühes Tammsaarega lasevad sel vaatel suure kahtluse või isegi etteheitmise all seista. Võta etendusest või tekstist vana Pearu pingutused Oru pärijaga seoses, mis olid kantud suuresti vana mehe vaadete sobimatusest tollesse hilisemasse aega. Võta või viienda osa Ott, keda Tammsaare eksponeerib kui tipplurjust, kuid teatrimehed esitlevad teda märksa leebemalt päris mõnusa spordi- ja naistemehena, keda väga karmilt poleks põhjust hukka mõista.
Omaette teema on Tõe ja õiguse toomine suveetenduse formaati. Ei saa ju suvel vabas õhus teha asju rahvale liiga tõsiseks ja raskeks, seal peab ikka omajagu lusti ja vigurit sees olema. Teatrisaali puudumine ja vabam olemine teeb paratamatult seda, et etenduses ei saa panustada nii väga peentele detailidele, pigem köidavad publiku tähelepanu silmatorkavad ja efektsed eristumised ja kontrastid, suured liikumised ja muutused. Samas on Tammsaare romaan inimeste poole pealt läbi kõikide köidete siiski väga psühholoogiline ja pigem detailne, kus ollakse enamasti suures plaanis ning kaadris korraga õige vähe inimesi, mis omakorda teeb raskeks hingejõu ja pinge visualiseerimise suuremates suveetendustes. Nii tulebki paratamatult leppida ka sel korral, et vaatajate ees toimuv ei ole mitte niivõrd peen psühholoogia kui pigem ühe või teise olukorra manamine, mis omakorda käivitab teosega tuttaval vaatajal enesel juba olemas olevad mälupildid ja hoiakud ühe või teise tegelase või olukorra suhtes. Nii mõnigi väljendas vaheajal kõhklust, kas see vaataja, kes romaani lugenud ei ole loost üldse mingit pilti ja mõtet suudab kokku panna. Eks puudutab see hirm rohkem meie kasvavat põlvkonda, kes ei pea enam koolis sedavõrd süvenema romaani kui millessegi eestlase jaoks väga erilisse, pigem võtavad nad kogu seda lugu meeldetuletusena vanadest hallimatest aegadest kui üht väga õnnestunud eestluse koondportreed. Raske muidugi kategooriliselt väita, kuid usutavasti räägib lavalugu siiski ka nendega, kel romaani kogemus puudub, kuid see jutt on kindlasti palju konkreetsemalt etendusest meeltega püütava küljes kinni ega käivita võimalikke eesti assotsiatsioone. Kuid laias laastus on teatrimehed võetud ülesandega hästi hakkama saanud ning tulemuseks on emotsioone pakkuv vaatemäng kõigile, mida iga vaataja saab oma olemasoleva kogemuse põhjalt veel suuremal või vähemal määral rikastada.
Kindlasti aitasid etendust mitmekesistada kaks tähelepanuväärset täiendust Tammsaare enda tekstile. Kõigepealt väärib märkimist inimnäoline koer Pollo, kes andis oma oleku ja jutuga õige palju suveetenduse kordaminekuks. Koerad oli raamatu Vargamäel olulised olendid ja nende truudus omadele viis neid nii naabri akna alla kükitama kui mõnigi kord omi mõne naabri eest otsesõnu kaitsma. Pollo nii inimlik soov linnast suukorvi saada ning selle puudumisel kartulikorv peas ringi liikuda oli kindlasti väga vaimukas leid ning vihje koera inimlikkusele, mida tegelikult üritas Tammsaare ka omalt poolt Vargamäe koertele külge panna.
Teiseks oli etendusse toodud inglikoor, kes peale laulmise oli etenduses veel ka mitmesuguseid muidki tegemisi ja tõstmisi. Kuigi mul oli etenduse raadioreklaamist pisuke kartus (kohal on 120-inimeseline laulukoor, mõtelge!), et see suur ansambel üritab vaid võimsa lauluga miskit muusikalist rahvusromantismi ja minilaulupidu genereerida, oli tegelikkus palju sümpaatsem ning nende vaoshoitud laulud pigem kutsusid neid kuulama ning tõid etendusse just mingit vaikset, kuid ometi usutavat hingestatust. Aga miks nad siiski ingliteks olid tehtud? Kas pidi see vihjama, et Vargamäe oli ikka ennekõike taevariik? Ei tea, Andresele oli Vargamäe kõigepealt jumalariik, kus inimesed vaid labidateks jumala käes, kuid inglite tähtsust ja väge tunnistas temagi, kui Indrekule Vargamäe saunas maailma asjust järgmist seletas (V köide, 9. peatükk): Ja ei või ka olla, et vanakuri tuleks jumala käsul, sest milleks hakkab jumal kuradit käskima, kui tal on omal inglid. Nii et see peab ikka jumal olema, kes ajab inimest seda tegema (tapma AS). .. Ja jumal näeb seda, kui inimene on nisuke, ning ta siis ütlebki oma inglile, mine ja vaata, et see asi oleks lõpetatud. Ja siis ingel tuleb ja seisab selle inimese selja taga, seisab alati, seisab öösel ja päeval, hommikul ja õhtul. See inimene küll ei näe teda, aga ta tunneb oma südames, et ingel seisab ja ootab. Noh, ja kui kaua siis surelik inimene jaksab sellele vastu pidada, et ingel alati ootab? Ei kuigi kaua! Nõnda see lõpp siis tulebki, sest jumal on nõnda otsustand. Kujutage nüüd siis ette 120 inglit Vargamäel etenduse ajal liikumas see on küll ilus, aga omamoodi ka väga ohtlik. Loodan väga, et inglid seal vaid ringi liikusid ega üritanud pikemaks kellegi selja taha ootama jääda.
Mida kena veel etendusest meelde jäi? Kindlasti ülimalt kujundlik pikk punakas riba keset mänguplatsi, mis pidi nii teed, põlluvagu kui piiri tähistama. Pilku püüdis ka suur kell kõrgete puude vahel, kui mul ei õnnestunudki tähele panna, kas teist ka löödi. Pärast alles kuulsin, et paha poiss Ott oli teist kiviga korraks helisema visanud, nii oli teine vist hingekell seal puude otsas seismas. Oli ka hulk toredaid näitlejatöid, kuid mulle olid ehk kõige sümpaatsemad noor Andres (Üllar Saaremäe), Elli (Anneli Rahkema), Tiina (Karin Tammaru) ja Pollo (Ago Anderson).
Kõik kokku oli ilus õhtu, kus Vargamäel esitati Tammsaare ainetel hümni ilusale elule ja seekord mitte nii palju tõele ja õigusele.
[1] Ettekäänded on ses maises elus millegi tegemiseks ühed vajalikud asjad. Aastaid tagasi oli päris kange isu midagi avalikumalt Tammsaare ja tema tegemiste kohta arvata, kuid sinnapaika see millegipärast ikkagi jäi. Vahepeal on nii mõndagi Tammsaare teatritükki saand näha, kuid millegipärast tuli just nüüd isu tagasi midagi oma vanast kavatsusest realiseerida. Isu käänas ette juba mõni päev varem kui etendus ise toimus, aga ikkagi ei saanud seda teha muidu, kui võtsin pärast etendust kahe päevaga kaks köidet tõde ja õigust uuesti läbi. Sellise teo tulemust ei ole kuigi raske ette arvata: nimelt mäletan nüüd palju paremini teksti ja kujuteldavat Vargamäed kui pikka etendust päris väljamäel.
Eks ettekäändeks ole seegi, et 2006 pidi olema Eesti tõe ja õiguse aasta. Ei usu küll eriti, et kampaania ise midagi palju muudab, kuid midagi mälulist võib teine ette käänata küll, vt http://tammsaare.albu.ee/