Nii mõnigi meist jagab seisukohta, et võime valetada, st teadlikult ja tahtlikult oma tegelikust arusaamast midagi teistsugust väljendada,  on midagi vaid inimesele ainuomast, seega justkui ka miskit, mis puutub tema olemusse, kuigi sellega pidevalt võideldakse ja välja juurida üritatakse. Tõeline vana kooli radikaal ses asjas on Kant, kes oma kommete metafüüsikas põrutab väga karmilt, et “vale on oma inimväärikuse minetamine ja ühtlasi hävitamine”. Sellest hoiatusest saab muidugi õige erinevaid järeldusi teha, kuid sealt näikse õhkuvat minetamise ja hävingu pöördumatut ainukordsust, mida vist isegi puhtsüdamlik ülestunnistus ega kahetsus ei suuda enam päriselt tagasi keerata. Aga vast osaliselt nad seda ikka suudavad, sest vastasel korral oleks inimeste punase raamatu üheks haruldasemaks esindajaks tõenäoselt väärikas inimene?
Ilmselt on paljud valetamist proovinud inimesed tuvastanud, et sellest ei pruugi kahju kellelegi sündida ning teinekord hoopiski kasu nii endale kui teistele. Kasu näikse kaugele paistvat siis, kui vale hoiab ära kellegi mure, pahameele ja kaotused. Valega võib muidugi otsejoones ka suurt pahandust esile kutsuda, kuid ikkagi tehakse seda ikkagi millegi nimel, milleks tüüpiliselt on valetaja enda eksistentsiaalsed ambitsioonid. Kindlasti on mingite asjade ajamisel jumet Kantigi järgitud teiste ja enda petmise jaotusel, kuid lõppkokkuvõttes taanduvad nad mõlemad siiski enda petmisele ja soovile reaalsust vaid omatahtsi korrigeerida. Ja eks neid valede klassifitseerimise võimalusi saab kindlasti igasuguseid välja mõelda, kuid alguse saab vale ikka valetaja vaimust, mis teinekord laseb ilma isikule nii muudetavana paista. Niisiis võiks valet vaadata omamoodi kohastumisena, mis esialgu fataalsena tunduvas olukorras pakub kiiret tuge asja paremaks pöörata, kuid võidakse riskida ka korraliku sotsiaalse kollapsiga. Nii või teisiti ollakse laias laastus siiski väga selle kohastumise viisi vastu ning sellel on tõesti küljes midagi räpast ja inetut, mida ei tohiks keegi sallida.
Vaim, va reo, segab valetamise või tõerääkimisega kokku ühe omapärane segu moraalsest ja intellektuaalsest, kus sama lähteolukord võib erinevates inimestes anda erineva ausa, kuid alati mitte tõepärase vastuse. Sellise erinevuse  tekkimise võtmemomendiks on inimeste (vaimu) erinev teadmine ja kogemus ning pole midagi parata selles, et ausus võib kombineeruda kasina aruga ning muidugi ka täpselt vastupidi.
Jah, aga miks räägib Kant valetamisest ühe metafüüsika sees, kui sõitlevast moraalist võiks ju täiesti küll olla, et asjad päris üle piiri ei läheks? Miks ei luba see metafüüsika valetamist  ja soovib kõrvalda eksistentsist valetavat maailma osa? Jah, muidugi ei saa valetamise lubamise korral enam seadustele väga palju loota ning seadusteta maailm näikse paljudele õige võimatu ettevõtmine olevat. Teiseks paistab siiski ka nii olevat, et mingi (sotsiaalse) eksistentsi paistab talle siiski kõige õigem olema ja vale kisub meid sellest kõrvale. See oletus omab muidugi tähendust parima determinismi õigustamiseks, kuid parima determinismi metafüüsika võib jälle ise imelik paista. Aga ehk on esteetiline argument siin abiks? Umbes nii, et valetamine on lihtsalt inetu ja ausus ilus. See võis kunagi paljudele nii ka olla, kuid moodsatel aegadel on siiski ilusale valele küllalt ruumi tehtud, et ta inimlikku elu rikastada saaks ja maailma kirjuks palliks teeks.

Kant, I. Valest. Akadeemia, 2004, 12, lk. 2688-91.