¤ Vaino Vahing. Noor Unt. Loomingu Raamatukogu, 2004, 1-3, 175 lk, 40 krooni.[*]
¤ Madis Kõiv ja Vaino Vahing. Endspiel. Laskumine orgu. Tallinn, Eesti Raamat, 1988, 208 lk., 80 kop.[†]

Asjadel on siin ilmas komme areneda või siis lihtsalt muutuda, hoopis ilma arenemiseta :-). Niisamuti on lugu Vahingu süvenemisega ühte dekaadi (~1967-1975), nii enda, kuid veelgi rohkem oma tookordsete kaaslaste käekäiku. Umbes 10 aastat sellest edasi võttis aega, et Vahing võttis kätte ja käis Kõivuga kuskil Võru taga orus. Matka ennast saatis pidev Psühhiaatri heietamine (autoportreteerimine) ja harvad Füüsiku ettevaatlikud reaktsioonid Salongist ja sinna mahajäänutest, keda kutsuti vaid ameti- või hüüdnimede abil. Kohe raamatu 2. leheküljel lubavad autorid, et  „tegelased on reaalsed, kuid arvatavasti tugevasti moonutatud“, et „ollakse kaugel toonasest tõelisusest, sedavõrd „võõrdunud“, et igaüks võib küll ära tunda iseenda, kuid ükski ei tunne teist“. Läheb veel aastat 15 ja uue sajandi algul tuleb Vahingul vist tunne, et ongi nii läinud nagu tookord kirjutatud, et keegi ei tunne enam kedagi ära ega mäleta enam iseennastki ning seetõttu vaja tookordsete liiginimede asemel kasutada asjaosaliste pärisnimesid ja rahvast pisut raputada „Mida kuradit magate, aeg on käes aega taas looma hakata!“ Mälu on üks ütlemata vajalik asi, kuid tahab aegajalt ikka vimkasid visata ja välja tuua mineviku kolikambrist asju, mis sinna pidid igaveseks jääma. Keegi või miski peab olema see mälu ja seekord on mäluks Vahing ning tema käsutuses olevad paberid. Kui teha lühidalt, võikski siinkohal loo lõpetada. Väga lühikesed lood ei ole siiski üldiselt kombeks, sest pole seal ei ruumi ega aega vooruslikuks põhjalikkuseks. Praegusel asisel ajal ei ole õiged lood ka mitte liiga pikad. See oli kunagi varem, kui igast asjast (nii pisikesest, keskmisest kui suurest) võis ja teinekord isegi pidi kirjutama kümneid või sadu lehekülgi. Võtaks ja vaataks järgnevalt neid Vahingu vaateid piltidena, mille ühiseks nimetajaks on need tookordset kümme aastat Taaralinnas toimetanud kirjarahva elust.

Kuigi neis lugudes, st piltidel, on tegutsemas üksjagu rahvast ja praeguseks lugupeetud tegelasi, on lugude peateemaks ikkagi nende tegija enda saatus[‡], mis tema arvates sai ilmselt kindlama suuna just nendel saatuslikel aastatel.

Et piltidest kuidagi rohkem selgust, siis läheneme asjadele kronoloogiliselt, st selles järjekorras nagu nad juhtunud on. Kõigepealt sünnib 15. veebruaril 1940 Vaino Vahing. Ajad on segased, üks kord on asendumas teisega ning suur sõdagi mitte enam kuigi kaugel. Õnnelik lapsepõlv on sellele põlvkonnale kõike muud kui tegelikkus. Võib-olla mõnikord vaid unistus, millest mõnikord teiste vanemate kaaslaste käest võis midagi kuulda. Suur nõukogude-saksa-nõukogude möll käib maast üle ning vist alles kuuekümnendatel hakkab elu üldse mingit vormi võtma. Kuigi seitsmes rahukevad on saanud rohkem tuntuks, oli vaja neid mitu korda seitse, et inimene hakkas muutuma mutrist või hammasrattast uuesti indiviidiks või hoopis üheks ettekujutatavaks olendiks – nõukogude inimeseks. Samas käivad gigantsed tööd gigantsel territooriumil: seal on olnud kogu maa elektrifitseerimine, industrialiseerimine, kollektiviseerimine, linna ja maa lähendamine, uue inimese loomine, tee kommunismi ja seda üleilma. Kindlasti ei ole see kogu nimekiri tookord meie ümber toimunud uut maailma loonud ettevõtmistest, kuid kes kõike seda enam täpselt mäletab. Oli unistuste aeg peaaegu kõikjal: ka Lääs vaatas inimese tulevikule optimismi ja kestva kiireneva progressiga, lagunes koloniaalmaailm, kuid suur osa planeedi kaardist oli juba punaseks maalitud ja hakati sealgi kahtlema reaalse pideva rutiinse vägivallatsemise paratamatus vajalikkuses. Läänes ei olnud alanud veel seksuaalrevolutsioon ja vägivalla globaalne pealetung meedias ja elu endagi üha süvenev lahkumine reaalsusest näilikesse keskkondadesse.

Ka Eestis toimusid suured üles- ja ümberehitustööd, kuid millega tegelevad meie loo tegelased? Nad kujunevad ning kujunevadki inimesteks, kellele läheb kõvasti korda iga inimene eraldi, mitte inimesed kui sotsiaalne grupp. Meie kangelane lõpetab Tartus 1963.a. arstiteaduskonna ja nagu annaalidestki paista, töötab seejärel päris pikalt nii arsti kui ka arst-ülemuse, arst-teadlase, arst-õppejõu ja arst-kirjanikuna (või vist pigem kirjanik-arstina). Küllap on mees andekas ja energiline, et niipalju tahab ja jõuab. Nõukogude aeg ei oska arstidesse eriti suhtuda, kuid kindlasti ei ole nad ühiskonna tipus olijad. Eks haigused ole saadikud eelmisest ebaõnnestunud ajastust ja helges tulevikus pidime ühes muude vanade kordade hädadega priiks saama ka haigustest ning siis kadunuks ka vajadus nende järele, kes haigusi jahivad. Tunnistan nonde aegade kohta päris ausalt, et ei Vahingust ega tema sõpradest polnud mul ja vist enamusel mu eakaaslastest õrna aimugi[§], usutavasti oleksin pidanud neid vägagi magneetilisteks.

Kui mõelgem piltidest. Esimene pildi nimeks olgu Org. Pilt on tumedas mitmevärvilises raamis, kus rohkem musta ja vähem sinist. Esiplaanil on näha väsinud hoonetega taluõu ja taamal järsem mäekuppel, kus vististi kaks meest (üks neist punase kampsuniga) õiendavad midagi harkjala ümber. Kätte on jõudnud sügis, kõik näikse olema vettinud ja ootamas lõplikku närbumist ja lõppu. Niisama on ka selle päevaga, mis kisub õhtusse läbi madala sügisese taeva. All hoovi peal on näha taret ja rehealust, kus seisavad kolm meest ja mängivad noolemängu. Märklaud on pandud uksele ning parasjagu on viskamas valge  meedikumütsiga mees, kes on millegipärast tublisti üle astunud maas olevast märgist. Teine, suure kõhu ja punase kampsuniga mees vaatab ainiti märklaua poole, kuid ilme on tal selline, nagu oleks tal üks pikem jutt käsil. Kolmas mees on halliruudulises kuues ja mustade paksuraamiliste prillidega põrnitseb ainiti maas kohta, kus märk ja üleastunud jalg. Kohe ukse juures maas vedelevad viinakastil mahajäetuina trükimasina kohver ja teleobjektiivi vutlar. Väljast ei olegi võimalik aru saada, kas taara sisaldab ka asju või ainult tühjust. Eemal pingil istub üks vana naine, kes natuke lollakalt, kuid siiski pingsalt mehi jälgib. Hoovi peal rohul on kohad sisse võtnud ka kaks koera, rehe nurga külge on seotud eesel. Eesli lähedal seisab kaaren või ka kaks. Hoovi pealt paistab veel korratutes hunnikutes mitut sorti ehituskraami: mõni asi paistab päris värske olema, kuid lauahunnik on juba seda karva, mis hooned ise. Räästa alt paistab alusel puust sirge pruun paljas naine. Natuke tundub, et hoolimata oma suursugusest olekust, ei ole mehed temale juba tükk aega tähelepanu pööranud. Just sellisena paistab Psühhiaatri ja Füüsiku meeleheitlik katse põgeneda oma elu eest, kuid paraku põgeneti ikka valesse kohta.

Teise pildi nimeks olgu Salong. Meile vaatab vastu ruum, kus korratult sisustatud ruumis on korraga hulka inimesi (enamik mehi, kuid mõni üksik naine kah). Raam samuti tumedapoolne, kuid alumine liist on ära tulnud ja hoopis kuskile kadunud. Salongis on parasjagu käimas oleng, kus ees vasemal istutakse  laua ümber ja pisut tagapool pool paremal tantsivad üks naine ja kolm meest. Ruumis tagapoolt on teine laud, kus on väljalülitatud televiisor, sellel elektrigrammofon, kõrval nii trükimasin kui teleobjektiiv. Ruumis on veel linnupuur, kus istumas üksik kaaren. Seinal on mõned pildid, millel kujutatavat ei ole võimalik mõista. Toanurgas konutab kass, kes ei lase toimuvast suuremat segada. Inimesed on kõik enam-vähem samast generatsioonist, nii umbes kolmekümnesed. Tantsijaid on kaks paari. Tumedapäine naine on tumepunases lühikeses kleidis, kuid valgete kingadega, ta püüab isegi pildil pilku. Tema partneriks sirge rühiga temast üksjagu pikem mees, ka tumedapäine ja ümara näoga. Nende kehad on üksteisest kinni haaranud nii, nagu juhtub see vanade tuttavate puhul, kelle vahel on lisaks tutvusele veel palju põhjalikumaid asju juhtunud. Naine on  kõvasti mehe haardes, kuid poolenisti tumepunane keha on kenasti sellele haardele järgi andnud. Meestest paar seisab seevastu hoopis teisiti, rohkem demonstratiivselt. Nad ei ole üksteisele kuigi lähedal, nende käed on pigem sirutunud. See, kes on naise positsioonis, vaatab teise paari meest päris kurja näoga ning teine mees vaatab lauas toimuvat pigem üllatusega ja poolehoiuga.

Mis toimub laua ümber? Just esiplaanil istub tumeda pesu väel mees, kelle kulm on lõhki ja nägu ning pesugi verine. Ta on täiesti rahulik, umbes nagu kuju kulmust voolaks midagi punast. Temas mitte kaugel üle laua istub seesama kõrval tantsiv tumepunases kleidis naine. Nüüd on näha ka naise nägu ja lahtist kaela. Naine vaataks justkui verise näoga meest otsustava pilguga, et näed mees, mida kõike elu kaasa ei too. Laua ümber on veel 5-6 meest, mitte ükski pesu väel, vaid hoopis särkides-lipsudes, mõned lisaks veel kuubedes. On ka veel üks naine, kuid õnnetuseks nii meeste varju jäänud, et vaid poolt blondi kõrge soenguga pead on paista, pisut kuldsekirjut kleiti ja võib-olla ka pisut käsi. Laual on mõned pudelid, nii valge kui pruunikaspruuni sisuga. Kasinalt on ka roogasid, need ei aura, küllap midagi külma. Mõned mehed paistavad väsinud olema, ei sirget rühti ega kindlat meelt, pigem pisut natuke loogus ja närtsind. Siiski on ka üks seisja just laua kõrval, ta on väga sarnane meespaari naisega, kuid millegi kannab nüüd kitlit. Ta on oma pilgu suunanud tühjusesse, ühe käega toetub toolile, millel parasjagu ei istugi keegi. Teise käe nimetissõrme on ta tõstnud lae poole ja ilmselt üritab midagi tuumakat seltskonnale teatada.

Kolmandaks on vaadata suur seinaleht roosa aluspaberi, pisut koltunud fotode, joonistuste ja kirjadega, mille on ehk pisut imelikult nimeks pandud „Noor Unt – 60“. Fotosid on lõigatud parajaks ja nii, et mõned pildil olnud inimesed on nüüd selgesti sealt välja jäetud. Pilte on tehtud erinevate kaameratega, osade jaoks on ilmselt teleobjektiivi vaja läinud. Joonistused on tehtud pliiatsiga, mõned rohkem viimistletud, teised jälle päris kritseldused. Kirjade väljanägemine samuti päris vaheldusrikas, kuid enamasti on nad ikka joonelistel vihikulehtedel. Kuuldavasti pidi seinaleht (poster nagu seda moodsal ajal kutsutakse) olema juubelikingituseks Undile, mis sündmuse tähtsuse rõhutamiseks sai paljundatud trükikojas sadades eksemplarides. Koopiatel on loomulikult kaotatud töö traagelniidid ja tulemus siledam kui kingitus ise. Kuigi kingitus on  Undile, vaatab piltidelt ja muudelt paberitelt väga sageli vastu selle autor, st Psühhiaater, ise. Ei hakkaks kõiki lehel olevaid eksponaate läbi vaatama, vaid ehk mõned kirkamad.

Kõigepealt paistab keskelt ära Tartu turg, seal kus praegu on Statoili bensiinijaam ja McDonalds. Seal müüakse endiselt peaaegu kõike, mis tol ajal üldse saada võis olla. Seal on ka üks mustlase moodi mees, kes pakub energiliselt müüa pilte ja pabereid, millele ta suurt tulevikku pakub ja suureks varanduseks lubab muutuda. Mujal seda kraami müüa ei ole võimalik, sest see ei vasta GOSTile. Teises kohas on ülesvõte vanas Staadioni tänava haiglas olnud Juhan Liivi nurgast ja Undist, kes nurgas kõhevil seisab ja vitriini poole kiikab. Siinsamas on ka millegipärast pilt Volga restoranist, kus laua taga kohad sisse võtnud Vahing, Rummo, Kangilaski, Runnel. Teises nurgas ripub üle alumise ääre Irdi kiri Undile 1969. aastast. Palju õnne, Mati, abielu puhul ning edu Uti ja Käbiniga, ehk saab siis ka korteriprobleem lahendatud. Mitmel lehel järgneb pikem olukirjeldus vanemuislastest, keda saab kui nuppe malelaual tõsta. Seejärel suveöine pilt Kirjanike Maja aknast, kust on välja küünitanud Unt, et millestki tänavat informeerida. Millegipärast on siin ka pilt, kuidas Vahing kohtub kirjandushuviliste lastega. Talle tahab midagi kõrva sosistada üks suurema kasvuga poiss, kuid Vahing on kõrva kinni katnud. Siis on jälle pilt, kus noored kuulsused Laht, Vahing, Rähesoo, Sang, Isotamm, Hermaküla  vaatavad pettunult lahkuvat Unti. Allkiri teatab Vahingu salongist Nõva tänaval. Huvitaval kombel on seal lähedal Helgi Sallo pilt seriaalist Õnne 13 ja pildil allkiri, et Helgi tuli tagasi. Siis paistab seal kummaline pilt, kus mõned noored pikajuukselised mehed on pandud autokasti ja neil lõigatakse juukseid. Ümber paistab olema hulk rahvast, meestel kõigil kõrvad näha ja naistel kenasti lühikesed suvekleidid seljas – nad kõik on kuidagi tardunud. Järgmiseks pilt laborist, kus kitlis Vahing õiendab keskendunult ühe fikseeritud katselooma kallal. Saba järgi otsustades on tegemist kassiga. Katselooma ümber on mingid aparaadid, instrumendid, laborinõud. Siis pilt, kuidas Unt ärritunult seletab midagi Vahingule: all seletus, et 20. jaanuaril 1970 arutelu sõprade ja piirituse teemadel. 15. veebruarist 1970 on Vahingu pilt endast, ta on saanud poole vähem kui Unt nüüd, st 30. Ta ilme reedab mahajäetust ja pettumust.  Kuskil kohvikus vaidlevad Vahing ja Lennart Meri ja veel keegi. Pilt talutarest, kus laua ümber ja mujal toolidel ja diivanil Unt, Runnel, Valton, Kangilaski, Raitviir, Rähesoo, Tshernov, Vihalemm, Lauristin, Allik, Isotamm, Kõiv. Arutletakse elavalt millegi üle, käib sümpoosion Aravul. Siis üks joonistus poodud mehega, mille kõrval teine skits kahest telefoniga kõnelevast mehest. Allkiri: Unenägu Undi lõpust. Teisal pilt Undist lõhkise kulmuga, Vahingud vaatavad teda ehmunult. Kindlasti on teleobjektiivi kasutatud ülesvõttel, kus teenindusmaja ees kohtuvad Unt käevangus kellegi naisterahvaga ning Ülo Vilimaa ja Tiiu Laos, ka käevangus, ning veel üks käevangus paar. Ei oska öelda, millise objektiiviga on tehtud pilt, kus mehed vahivad hoolega pihus olevaid mängukaarte, kuid selgade ja laual olevate järgi võib otsustada, et tegemist pornokaarditega. Vahingut ja Unti mängijate hulgas ei ole. Siis pilt, kuidas Kuno Otsus väljub raamatupoest, nööriga seotud raamatupakk käeotsas. All silt: Undi kogutud teosed. Ja lõpuks istuvad Unt ja Vahing laua taga ja mängivad lauamängu, eks see ole vist tsirkus, sest üks nupp on mängu ühes ääres ning teine teises, kuid mõlema mehe olemises on tubli annus energiat ja optimismi.  Ja veel kõige lõpuks on ühte kohta kõvema nõelaga torgatud paks kiht Undi kirjutisi, kuid pealmise lehelt on muu hulgas lugeda, et „Olin Spiel’i, ekstsessi ja hüsteeria sõber. Olin koos Sinuga psühhohuligaan, kui sa seda olid. Kõik kuulub asja juurde, ja ilmselt ei kahetse ma midagi, mis oli.“

Kas ongi siia veel midagi lisada?  Kui teised eespool nimetatud isikud Salongist, Orust, Sümpoosionilt, Tartust, Eestist, Taevast  on tollest dekaadist mööda saanud ja võtavad seda kui vaid ühte teiste hulgas või mõni tahab võib-olla seda piinlikkuse pärast oma elust kustutada, siis  Vahing on millegipärast jäänud tolle aja külge nagu kärbes liimipaberile. Püüdis alguses veel pisut sipelda, kuid jalgade ja keha jõud jäävad vaid väiksemaks ning koos sellega ka lootused sellelt lahti rabelda. Üks ringkäik on toimunud: elu on üritatud keerata kunstiks ja seejärel on see pöördunud eluks tagasi. Kas tuleb sellest veel kunsti? Ei usu millegipärast, sest dekoratsioonid on langenud ja lavale saab kanda vaid fakte ja tundeid, mis on paraku tasapisi ja kindlalt hakanud tuhmuma. Kas tuleb sellest veel rohkem elu, st paljastusi tookordsetest tegudest või tegematajätmistest? Vabalt võib tulla, sest materjali selleks on kindlasti üksjagu kuskil hoiul. Siin on kaks võimalust: nad kas kipuvad olnut kordama või paremal juhul lisavad olnule uut pikantsust ja vürtse. Esimene variant on igav, teine aga valulik-peibutav. Kuid kui palju läheb see korda teistele, kui nad on müügiks? Seda ei otsusta asjaosalised, vaid turg, nagu paljusid muidki asju meie vahel, ümber ja peal.

[*] Kuulsin sõbralt ja veendusin ise, et Eesti Ekspress on ilmutanud katkeid Vahingu ja kaaskondlaste paberitest ja asi paistis esimesel lugemisel tõesti huvitav olema. Soetasin kiiresti ka Vahingu raamatu ja võtsin selle kiiresti ka läbi. Esialgne huvi muutus kõigepealt nõutuseks, siis sooviks toimuvat mõista ja seejärel pärast selle raamatu ja Vahingu-Kõivu Lõppmängu lugemist on ind teha nii esimest kui teist hakanud  tuhmuma. Lisaks on  EEle on teema üles võtnud ka EPL intervjuus Vahinguga ning samuti Postimees Rein Veidemanni arvustuse näol. Küllap Sirpki laseb selle kohta midagi oma lehekülgedele, ehk küps Unt arvab veel midagi lisaks loo lõpus olevale mõnele lausele. Ja nüüdseks ongi neid arvamusi lisaks tulnud mitmelt lugude asjaosaliselt ja kõlama kipub jääma arusaam, et kõik on hästi ning Vahing täidab ühiskondlikku tellimust (see on kindlasti üllas ja õigustatud ettevõtmine) nonde möödunud aegade suuruse või viletsuse (sellest ei saagi täpselt aru) meenutamiseks.
[†] Esimest korda võttis raamatu läbivõtmine aastaid ning lõpuks tulin sellega toime Helsingis 1993. a, kui endagi olukorda võtsin nii mõnigi kord päris eksistentsiaalselt. Ega ma tookord ikka asjast kuigivõrd sotti ei saanud, aga käisin Kõivu filosooofiaklubis ja Kõiv oli üldse tookord päris kuulus mees ning seetõttu oli justkui huvi, mida targad ja kuulsad mehed ka pajatavad.  Raamat tundus olema vist üks assotsiatsioonisalat, mida tuleb kuidagi endast läbi lasta ja loota, et tuleb kord tuleb tunne ja mõistmine. Siis tuli oma 10 aastat vahet ja veebruaris 2004 pärast Vahingu Noore Undi lugemist tuli Lõppmäng taas meelde ja seekord võttis lugemine 3-4 päeva ja kõik paistis hoopis selgemana, eriti pärast Noort Unti.
[‡] On võist õige öelda, et tean teda, kuid pole kindel, et tema mind. Oleme erinevates olukordades (umbes 5-6 korral) vahetanud ehk kuni 200 lauset ning olen muidugi kuulnud temast ka mitmesuguseid kuulujutte, milles on nii head kui halba. Eks positiivsus ja negatiivsus ole suhtelised ja erinevatel inimestel on nendevaheline piir õige erinevates kohtades, kuid paljudel on arvamus temast olemas. Kolm viimast lühikest kohtumist temaga ülikooli ajaloomuuseumi kohvikus „Goodbye, Vienna“ etenduse vaheajal, siis rääkis ta kord Vana Anatoomikumi juures Faehlmanni kuju kõrval viimase suurusest ja tähtsusest ja kõige lõpuks minu autos, kui viisin ta Nõkku Kalevipojast kõnelema.
Et saada veel objektiivemat pilti, lisan veel  1987. a Talllinnas ilmunud „Tartu Riikliku Ülikooli õppeteaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944-1980“ lõigu, millest ilmneb, et VAHING, Vaino (15.2.1940 Meeksi v.), psühhiaater, med.-kand. (1972). Lõpetas 1963 TRÜ. 1963-65 Jämejala Psühhoneurol.-haigla ordinaator, osak.-juh. ja peaarsti aset.,1965-67 Vabar. Tartu Psühhoneurol.-haigla kliinil. Ordinaator, 1967-75 samas kohtupsühhiaatria eks., 1968-1971 TRÜ psühhiaatriakat.  mittestats aspir., 1975-81 samas dots. ENSV Kirjanike Liidu l. (1973). Õpetanud psühhiaatriat, kohtupsühhiaatriat, psühhoteraapiat, psühhohügieeni, narkol-t. Töid eksperim. ja kliinil. Psühhofarmakol-st. Avaldanud ilukirjanduslikke teoseid. Nõuk. Eesti preemia (1975). T: Järgneb kirillitsas keeruliste erialasõnadega kandidaadiväitekirja teema (1975).

Pole kahtlust, et päevakorral olevatel aastatel on peategelane tubli ja tegus paljudes ettevõtmistes, kuid raamatud annavad aimu, kui raske ja keeruline oli see kõik.
[§] Ise ei mäleta neist aastatest suurt mitte midagi. Käis üks kasvamine, sest sellest ei ole ühegi riigikorraga tingimustes pääsu ja suur maailm oma suuremate muredega jäi Peipsi äärest kuidagi eemale.  Ega ei ole ka imestada, sest olin pioneeri eas ja kommunismi ehitamine käis laial rindel. Brežnev oli veel füüsiliselt päris hea ja juhtis suure isu ja tsaariliku haardega riiki ja rahvast. Praha sündmused olid käimas ja ametlikud raadiohääled kurtsid, et vennasmaal on riigirong natuke kraavi kiskunud.  Hääled läbi müra ja ragina rääkisid, et inimnäoline sotsialism lämmatati tankidega. Televiisorist mäletan midagi ähmaselt suurtest spordivõistlustest, nii Müncheni olümpiamängudest, kui sellest, et nõukogude amatööridest hokikotkad olid päris võrdsed vastased pahadele imperialistlikele professionaalidele Põhja-Ameerikast. Samas olid Brežnev ja Nixon saanud milleski kaubale.  Inimesed hakkasid ikkagi pisut lõbusamaks saama ja elus oli ka positiivsemaid külgi, sest otsene füüsiline vägivald ei olnud enam massiline ja ihuliselt kimbutati peamiselt avalikke vastalisi. Kuid sotsiaalne surve oli muidugi kõva ja tuntav: nõukogude inimese põhijooneks pidi olema mitte erilisus või individuaalsus, vaid hoopis sarnanemine ühe kujuteldava ideaalinimesega. Olid ideaalmaastikud, kus liikusid reaalinimesed. Nõukogude psühhiaatriast räägiti erineval pool müüri erinevalt.  Postimeest ja Päevalehte ei olnud, olid Edasi ja Noorte või Rahva Hääl ning ekspressid liikusid kahes suunas: Kajakas Tallinna ja Minski vahel ning Estonija ja mõned nimetud Tallinna ja Moskva vahel. Soome televisioon oli juba tookord ja tõi pidevalt sõnumeid teisest ilmast, kuid küündis see ikka ainult Põhja-Eestisse ja mujal põhjustas kas kadedust või soovi ka ise antenn üles tõmmata ja mõnigi kord uduseid ekraanitäisi vabast ilmast endasse tõmmata.