Vargamäe lavariba kuulus riietusele ja Marile

Selle suve teises Tammsaare-etenduses “Vargamäe varjus” kasutati lavastuse ruumilise lahendusena taas publikuridade vahele paigutatud riba, mis surub lavastust üsna tugevasti üheks edasi-tagasi käimiseks, kuid samas lisab etendusele õige paratamatult liikumist ja tempot. Et Vargamäel oldi etendusega rehe all, siis tuli muidugi leppida kitsama ruumi ja suurema kontsentreerimisega. Samas oli selle etenduse konflikt ja intriig mitte näitelava kujus ja asukohas, vaid hoopis selles, millisel viisil lavastaja “Tõe ja õiguse” tavapäratult valitud kohtadele ise juurde kõnelenud ja toimetanud oli. Kõigepealt oli lavaloo kokkuseadja loobunud Vargamäe peameeste vastasseisu peenemast esitusest ning üritas kujutada seda võimalikult brutaalses lihtsuses ja staatilisuses. Urmas Lennuki vaimne valguskiir jahtis selles etenduses Marit ning see kiir projitseeriti teatri vahenditega tagasi lavalaudele publikule hindamiseks/omaksvõtuks. Nii toimub see teatretendustega ju kogu aeg, kuid seekord otsustas lavastaja oma tõlgendustes ja valikutes olla õige pealetükkiv ja seniseid harjumuspäraseid või isegi klassikalisteks kujunenud arusaamu ühetaolise jõulisusega välja kutsuda ja kahtluse alla seada. Selline eksperimenteerimine on muidugi õige riskantne, sest klassika puritaanid ei mõista Sind ning tolerantsematel tahtmine sellist lähenemist ülemäära lihtsustavaks pidada.

Kindlasti väärib tunnustust lavastaja katse teha etendust peamiselt Vargamäe nais(t)est, püüda lõigata teda välja romaani keerukast suhete ja olude võrgustikust. Märksa problemaatilisem on teha see katse moodsa feministliku arusaama ja metoodika abil, sest ühelt poolt teeb tänapäeva arusaamade eksportimine väljamõeldud endistesse aegadesse ja selle alusel tegelaste terav vastandamine lavaloo mõistmise lihtsamaks, kuid teisipidi suurendab see vägevasti lavastaja meelevaldsust, mis võib tulemuseks anda publiku elavama vahetu reaktsiooni, kuid kunstilahjuse pikemas ajalises perspektiivis.

Lennuki seekordses tõlgenduses torkas silma tugev visualiseerimise püüd tegelaste riietuse kaudu. Mõni võiks isegi öelda, et tavapärase Tammsaare sõna jõu asemel lasti lavale ja vaatajate peadesse möllama hoopis tegelaste riietus, mis meestel oli suuresti veiderdav ning Maril hoolikalt pühalik. Ei imesta, kui mõni rafineeritum vaataja toimunut pigem kostüümidraamaks nimetaks.
Ma ise olen alati vaimustunud teatris Tammsaare sõnast ja lausest, need on sedavõrd tugevad, et suudavad päästa ja sinu kujutluses elama panna ka igavavõitu lavastuse. Hämmastav, et see keele tugevus ilmneb märksa kindlamini just teatris näitleja suust kuulduna kui ise ja endale raamatut lugedes. Loomulikult ei saa eelnevat silmas pidades kuigi heal arvamusel olla Lennuki sõnasegust, kus algselt oli võimatu eristada tema ja Tammsaare sõnu (va ilmselged vindi ülekeeramised nagu peeru jt), kui mida aeg edasi, seda vähem tundus seal Tammsaare enda lauseid olevat.
Niisiis üritati seekord kõverpeeglis visualiseerida neid ettekujutusi, mis on kujundatud “Tõe ja õiguse” seniste etenduste alusel. Püüti vist publikut veenda, et Tammsaare loodud tegelaskujud on sedavõrd tugevad, et neid saab ja tuleb tänapäeva oludesse tuua ning nad suudavad ikkagi vaatajale pakkuda seda, mis inimese elus on tähtsat. Kas see sellel korral ka korda läks? Küllap läkski nõnda, kuid kindlasti vajab see päris korralikku tavapärase Tammsaare tundmist. Kui see etendus peaks osutuma esimeseks väratiks Tammsaare manu, siis võib teelisel õige raske olla mõista, miks ta ikka nii hea kirjanik oli. Minu jaoks lugu, see va narratiiv, töötas ning haaras mind sellesse nii maagilisse teatrimängu, kus unustad selle, kes olid teatrisaali astumist ning väljud sealt päörast etendust teistsugusena, kui enne olid. Aga tagantjärgi hakkad ometi mõtlema ja kaaluma, mis minu ümber viimaste tundidega siiski aset leidis.

Näitlejad tegid oma etteasted korralikult, kuigi selles töös pidid nad rohkem endast mängu panema keha ja käitumise jämedakoelisema mustri, mis lisaks liikumisele ka riideid kannab , kuid lähidistantsilt oli hästi näha ka nende osavõtllikkus tegelaskujude suhtes, keda neil napid kaks tundi uues ajas ja oludes kehastada tuli.