Kooli rolli ei ole üheski ühiskonnas võimalik üle hinnata, sest just see formaat toob iga inimese avaramasse sotsiaalsesse eksistentsi nii teadmiste ja oskuste omandamise kui teistega arvestamise mõttes, st muudab ta sotsiaalse masinavärgi täiemääraliseks elemendiks, kes edaspidi loob oma tegevusega uut sotsiaalsust talle sobivas/võimetekohases sotsiaalse eksistentsi sektoris. Aegade jooksul on ühiskondade eneste komplitseerumisega ka koolid ja nende süsteemid järjest mitmekesisemaks muutunud. Mõnedki igihaljad haridusarusaamad on viimasel ajal uute paradigmade võrku jäänud, nt on teabekäibed muutunud järjest mahukamaks ja kiiremaks, mille tõttu tuleb üha rohkem õpitut peatselt unustada ja asendada uue arusaamaga sama asja kohta. Järjest lootusetum on otsida ja meelde jätta kogu elu jaoks universaalseid kuldreegleid, mille kohaselt toimida igas olukorras, sest neid on tulnud asendama pidevalt uuenev seoste ja oletuste rida. Koolid ja koolitegevused kipuvad sarnaselt muudegi sotsiaalsete tegevustega järjest enam spetsialiseeruma nii konkreetsetes eesmärkides, vahendites kui tulemuste sotsiaalses tähenduses. Lasteaed ja vanadekodu on tänapäeval ka pigem haridus- kui hooldusasutused ning nende vahele jäävad armeed erinevaid akadeemiaid, seminare, lütseume, kursusi jms. Ka õppimise vajadus on nüüd järjest enam kogu elu kestev. Ei kuidagi ei õnnestu uutes ühiskondades piirduda kunagi õpitu tallele ja täitmisele jätmisega kogu eluks, selle asemel tuleb pidevalt tegelda sellega, kuidas õppida õppimist ja uute teadmiste hankimist. Kuigi paljudes koolides osutavad õpetajad õppuritele jätkuvalt traditsioonilisel viisil tunnetusliku ja väärtuselise sotsialiseerimise teenust, on IT pealetung hariduseski massiivne, atraktiivne, seniseid harjumuse ja barjääre muutev ja küllap ka järjest tõhusam. Eks IT edu räägi ikka sellest, et on suutnud hästi tabada inimeste tunnetuslikke ja teisigi vajadusi ning võimaldab sotsiaalset masinavärki veelgi tehislikumaks ja masinlikumaks muuta. Räniarvutitel on siiani olnud üskkõik, kuidas nende tegevust kutsutakse, süsinikarvutitel ei ole selles suhtes sugugi nii tundetud, lisaks tahavad nad ikka ja jälle sotsiaalseid kooslusi tekitada, millest mõned saavad jätkuvalt teoks klassiruumides. Mida komplitseeritumaid sotsiaalseid masinavärke luua soovitakse, seda suuremaid nõudeid (ka hariduslikke) selle elementidele esitatakse ning seda nõuhoolikam tuleb olla masinavärgi toimimise korraldamisel.
Kui vaatame Eesti koolivärki, siis hoolimata ministri lennukast teatest maailma parimate hulgas olemisest, meil jätkub probleeme, ning need ei ole küsimused, kuhu nurka gloobus tõsta või mis värvi kardinad klassitoas võiks olla. Koolis ja kooliga toimuv peegeldab õige hästi meie ühiskonna masinavärgis toimuvat: liiga suur ja ebaühtlane koolivõrk ahistab meid endid; koolmeistri renomee ühiskonna kaptenisillal, koolidirektori kabinetis ja mitmel pool mujalgi on koolimaja väljanägemisest oluliselt väiksema tähtsusega probleem ning ebavõrdsus ühiskonnas annab endast selgesti märku mitut masti agressiivse käitumise ilmingutena haridussüsteemi erinevatel redelipulkadel. Siiski on heameel, et iidne õpetaja-õpilase suhe suudab jätkuvalt näidata oma mõjujõudu ja vältimatust ning rahvas on jätkuvalt tublisti vaimuvalgususku.