Ühiskondlik mehhaanika XII: Vanas maailmas jätkub rollide modelleerimise aeg

Eestis edeneb tasapisi uutmoodi (koos)elu seaduse meisterdamine; Euroopas võidab aasta tähtsaima meelelahutusürituse mees, kes esineb ebatavalise väljanägemisega naisena; Venemaal tahetakse nende ajaloolise õig(l)use tunnistamist naabruses elavate rahvaste elujärje korraldamisel ja vist ka ropendamise ning mitmesuguste soolisusega omapärade keelamist. “Mis toimub?”, küsib nii vana, vahepealse kui uue meelega inimene. Ühiskondade kooslused ei kipu olema stabiilsed ega talu suuremat koormust, iseäranis ootamatust suunast. Koosluste rabedus kipub kergesti kanduma ka konkreetsetesse riikidesse ja kogukondadesse. Eks toimub sotsiaalsete konstruktsioone vahetus, kusjuures erinevates piirkondades erinevate kavade kohaselt. Miks konstruktsioone on vaja vahetada? Küllap ei pakkunud senised tugisambad enam piisavalt kindlust igapäevases elus toime tulekuks ja ohutunne teeb tuleviku suhtes närviliseks.
Venemaa soovib oma ühiskonda ja lähikonda taas jäika taristut, mis traditsiooniliselt tehakse rauast, puust ja kivist, mille vahele pressitakse nende loojad. Taristu tehakse ühe isiku vaate järgi ning ühiskonna ülesandeks on kõigepealt sobiv isik ja tema vaim leida ning seejärel visalt selles vaimus peituvalt vaimustunult teoks teha. Lääs soovib hoopiski veel enam avaldada isiklike vaimude mängumaid, sest igal vaimul on eriline võime ilmaelu tõlgendada ja tõlgenduse kohaselt suuremal või vähemal määral sättida, mis lisaks isiklikule rahuolule ja vabaduse illusioonile pakub sootsiumitele enam valikuid ja võimalusi nii probleemide lahendamiseks kui tulevikustsenaariumide leidmiseks. Vastasseis on põhimõtteline ja kompromiss keeruline, mida võimendab omakorda veel samas maailmas elamise ja järjest suureneva vastastikuse sõltuvuse paratamatus. Eesti on erinevate arusaamade piiril, kus viimased arengud on kandud meid küll tublisti lääne suunas, kuid ega raudse ja kindla taristu mõtteviis ei ole inimeste peadest hoopiski veel kadunud. Sestap on ka ideoloogiline lõhe ühiskonna ja tema juhtide peas jätkuvalt võimalik ning ainuke, mis suudab seda talitseda ja ravitseda, on usk eestluse püsimisse naabruskonna mistahes arengute tingimustes. Ei usu, et  kooselu ja soorollide vanad ja uued stereotüübid oleks nõnda mõjukad, et võiksid eesti taristut kangutada. Samuti kahtlen nende eesti ehtust tugevdavas võimes.