Turgude mängulisus võtab võhmale

Paljude ühiskondade (sh Eesti) alusmüüri värskeim ja  hetkel kõige kopsakam kivi on totaalne turumajandus. Turule saab ja tulebki tassida niipalju asju kui vähegi võimalik ning seal saavad inimeste tegevused (või käitumine või elu elamine vms) sotsiaalse väärtuse. Ostuks-müügiks kutsutav vahetus on turunduse (mitte reklaamimise, vaid turuga selle kogu täiuses mehkeldamise) kõige olemuslikum akt ja peasündmus. See akt on õige sarnane teistegi sotsiaalse otsustamise ilmingutega alates kohtuotsusest kuni kogukonna kõige kenama tüdruku leidmiseni, sest kõik need sisaldavad millegi sotsiaalsesse mängu toomist, mängu ennast ning ka selle tulemust ehk sotsiaalse taustaga otsust.

Turul on siiski mõned üldisemad hädad, millest mõned  tahavad just praegusel ajal endast rohkem märku anda. Kõigepealt on turg väga ressursimahukas mehhanism, mistõttu peavad ühiskonad paratamatult kaaluma, mida ja kui palju ühiskondlikust eksistentsist turule lasta. Need ühiskonnad, millel mistahes põhjusel ja viisil ressursse lahedamalt käes, võivad  turgu enam totaliseerida ning samade mängureeglite pealesurumisega loomulikult ka nõrgemaid survestada. Need, kellel ressursse vähem, peavad paratamatult osade igapäevaste sotsiaalse eksistentsi otsuste tegemiseks mingeid jäigemaid institusioone kasutama.
Teiseks kipub turul järjest enam pettust juhtuma, mis väljendab kasvavat usaldamatust moodsa ühiskonna pühas perekonnas ostja-müüja-ühiskond. Trio osapooled eraldivõetuna soovivad pidevalt kedagi teist kolmanda vastu kampa saada ning selle tulemuseks süveneb hasartmängulaadne turumelu, kus osapooled soovivad võidulootuse õhinaga kasutusele võtta järjest uusi enda kehtestamise ja teiste kontrollimise vahendeid. Kui mäng lõpeb pidevalt osapooltele sama tulemusega, siis on selge, et  kaotajate mänguind lahtub  ning iseensest mõistevakas kujunenud turuolukord keerab järsku kõigile (isegi võitjad tüdinevad võitmisest) haledaks absurdiks. Küll oleks siis hea võtta kasutusele mõni teine sotsiaalne mäng ning kasvõi tuju paranemiseni või parema vahetusmehhanismi puudumiseni seda mängida. Ka mänguline ühekülgus ei ole ühiskonnale pikas perspektiivis hea väljavaade, sestap ei tasu asjameestest turuvalvuritelgi  turupropagandaga ennast täielikult unustavasse pöördesse rabelda.